Dinosaurustele võisid lõpu teha putukad

Kriidiajastu ja Paleogeeni piiriks peetakse 65 miljonit aastat tagasi toimunud katastroofilist sündmust, mille kohta on erinevaid tõendeid. Teadlased ei ole päris kokkuleppele jõudnud, kas tegu oli võimsa vulkaanipurske või asteroidi või hoopis mõlemaga korraga. Siiski ei seleta need sündmused dinosauruste järk-järgulist hääbumist ning seda, miks mõned dinosaurused elasid veel tuhandeid aastaid peale Kriidi-Paleogeeni piiri.

Putukad ja haigused oleks tunduvalt aeganõudvam meetod dinosauruste hävitamiseks, kuid pikapeale võiksid ka nemad selle tööga hakkama saada.

"Me ei väidagi, et hammustavad putukad ja haiguste levik oli ainus asi, mis viis dinosauruste kadumiseni,” ütles Poinar. „Kindlasti mängisid rolli ka geoloogilised ja katastroofilised sündmused. Kõige parema seletuse pakub mõlema teooria kombineerimine.”

Poinarid on põhjalikult uurinud merevaiku talletatud taime- ja loomajäänuseid, püüdes enda jaoks taasluua bioloogilist ökosüsteemi, mis valitses Maal miljoneid aastaid tagasi. Merevaik tekib algselt okaspuudest imbunud vaigust ning sellel poolvääriskivil on ainulaadne omadus säilitada vaigu sisse lõksu jäänud väga väikseid loomi või muid objekte. Nii säilivad objektid täiuslike kolmemõõtmeliste kujudena miljoneid aastaid.

"Kriidiajastul seosed putukate, mikroobide ja haiguste ülekandumiste vahel alles tekkisid,” ütles Poinar. „Ühe tollest ajastust pärit merevaigus tardunud putuka soolest avastasime haigustekitaja nimega Leishmania, mis veel tänapäevalgi nakatab nii inimesi kui ka roomajaid. Teise hammustava putuka soolest leidsime sellise malaariat põhjustava alglooma, kes nakatab ka tänapäeval linde ja roomajaid. Dinosauruste väljaheidetest leidsime aga ümarusse, trematoode ja isegi algloomi, kes võisid põhjustada düsenteeriat ja muid haigusi. Nende siseparasiitide nakatavaid vorme kannavad edasi roojal toituvad putukad.”

Kriidiajastu lõpus oli maailm kaetud parasvöötmeliste ning troopiliste aladega, kus verd imevatel ja epideemiaid levitavatel putukatel oli hea elada ja areneda. "Ilmselt surid väiksemad ja eraldatumad dinosaurusepopulatsioonid haiguste tõttu korduvalt välja, nagu ka tänapäeval surevad mitmed Hawaii linnuliigid välja saartele viidud sääskede tõttu, kes linnud malaariasse nakatavad.

Kriidiajastul oli tegemist aga uudsete ja enneolematute haigustega ning selgroogsed polnud veel jõudnud nende haiguste vastu kaasasündinud ega omandatud immuunsust tekitada. Nii võisid tekkida suured epideemiad ning kohalikud väljasuremised.”

Samuti võisid putukad mängida olulist rolli taimede levikus, mis mõjutas nii taimtoiduliste kui kiskjaliste dinosauruste elu. Dinosauruste hääbumise ajal vähenes ka paljasseemnetaimede, nende harjumuspärase toiduobjekti, arvukus. Need asendati õistaimede poolt, kelle levikule aitasid kaasa just tolmeldavad ja seemneid levitavad putukad. Lisaks võisid putukad levitada ka taimehaiguseid ning ka nii vähendada dinosauruste toiduvalikut.

Kokkupuutumine uute putukate poolt levitatavate haigustega, traditsiooniliste toiduobjektide kadumine ning võitlus taimede pärast putukatest taimekahjuritega võis tekitada veniva ja kurnava olukorra, millega dinosaurused lõpuks toime ei tulnud, arvavad teadlased. Need probleemid võisid tuhandete aastate jooksul lõpetada töö, millele panid aluse muutuv keskkond, asteroid või hiiglaslikud laavavoolud.