Rexton II ei olegi nagu teised SsangYongid

Sisu ei too ka mingeid eriti ebameeldivaid üllatusi. Täiesti viisakas nahksisu ja lausa mõistlikust materjalist armatuur.

Valgustus, millega autofirmad praegu eriti vaeva näevad, et seda efektsemaks muuta, on Rextonil küll nagu kaheksakümnendate kellraadio pealt pärit, kuid see õnneks ei häiri eriti ja teeb oma töö ära.

Pagasiruum on ka piisavalt suur, et sinna võib Actyoni esiosa sisse tõsta ja Koreasse disaineritele tagasi viia.

Armatuurist leiab ka huvitavaid vidinaid, mis peaks elu lihtsamaks muutma.

Näiteks on isesulguva klapiga ava, kuhu mobiil vabalt sisse mahub. Väga leidlik hoidik, millest on ka konkurentidel midagi õppida. Ka tagaistujatel on piisavalt ruumi ja pikemal sõidul saab vajadusel tantsusamme õppida.

Viimast ei soovita aga eriti hoogsalt teha, sest istmekinnitused vaatavad üsna teravalt põrandast välja ja nende vastu võib varbad veriseks peksta.

Kapoti all läriseb rõõmsalt diiselmootor, mis on sinna sattunud koostöös Mercedesega. Täiesti normaalse kütusekuluga turbodiisel tõmbab suurt maasturit päris asjalikult edasi. Startides kükitab auto rõõmsalt vastu maad ja kühveldab diislivine saatel silmapiiri poole. Siiski tasub enne kurve natuke ettevaatlikum olla, kui väikese autoga, sest maasturile omaselt õõtsub Rexton II sinna-tänna ja on oht ukselingid vastu asfalti ärakraapida.

Kindlasti tulevad kõikvõimalikud lukud ja head suured sillad maastikul aga vägagi kasuks, sest kui maasturimehed kipuvad kiruma, et õigeid maastureid enam ei tehta, siis äkki on Rexton II just üks neid, mille kohta seda öelda ei saa. Ardo Kalda