Edvistamise aeg on käes

Delli uus XPS on justkui vanem M1330, kuid lihtsalt suurem. Ka kujundus on sarnane, mis pole iseenesest üldse halb. Olemas on sama ilus alumiiniumist sisemus.

Paraku näeb Delli vutlar Pavilioni omast tavalisem välja.

Delli uue XPS-raali suureks eeliseks on media direct'i võimalus, mis tähendab, et Windowsit ei ole vaja käivitada, vaid muusikat saab kuulata, vajutades vastavat nuppu sisselülitusnupu kõrval. Seepeale laetakse Delli loodud lakooniline, kuid kena menüü, kust saab muusikat kuulata, filme vaadata, isegi presentatsioone jm teha.

Pavilionil sellist võimalust ei leidu, kuid sellel on HP multimeedia haldamise ja kasutamise tarkvara, mis asendab üsna efektiivselt Windows Media Playerit, kuid mitte Winampi.

Siiski on tunne, et mõlemaid sülearvuteid kenamaks tehes on unustatud ergonoomilisus. Mõistetamatuks jääb esmalt see, miks on heliväljundid ja -sisendid esiküljel, puuteplaadi all.

Isiklikult pean sellist paigutust väga häirivaks - kohvitassi ei saa rahulikult klaviatuuri ees liigutada või kusagil sõidukis võib kõrvaklappide ots hakata kõhtu surkima.

Teine eripära mõlemal arvutil on ebatavalised meediajuhtimise nupud (play, pause jm), mis ei anna puudutusel tagasisidet - kui neile vajutada, siis plõksu ei kostu ning nuppudel puuduvad neid paneelist eristavad omadused. See probleem on mõlemal, kuid Pavilioni puhul hullem, kuna nupud on uimasemad. Pealekauba säravad need Pavilionil eredalt ja silmatorkavalt nagu arvutit oleks n-ö üles löödud - maitseasi, mind häirib väga.

Kui veel headest omadustest rääkida, siis mõlemail on jõudlust kuhjaga, mis tähendab, et näiteks 2007. aasta üks populaarsemaid mänge "Call of Duty 4" jookseb hästi ja kõvakettad mahutavad palju filme ning muusikat.