Paar köhatust käskude ja keeldude ühiskonna teemal

Kui kurdetakse valitsuse järjest uute käskude ja keeldude üle, siis ei saa seda pidada võimuliialduseks - taoline poliitika vastab avalikkuse küllalt olulise osa ootustele rangemate regulatsioonide ja "valjema korra" järele. Tõsi, mandaat selleks võideti paljuski pronksiööde hinnaga, millele järgnenud rahvuslikkuspuhang võimaldas kuulutada igasuguse valitsuse kriitika ebapatriootlikuks ning õigustada demokraatlike vabaduste piiramist.

Siiski ootaks valitsuselt, mille eesotsas on Eesti liberalismi kauaaegne lipulaev Reformierakond, pisut läbimõeldumat tegutsemist, kui seda eeldavad avalikkuse hetkemeeleolud. Orienteerumine järjest uutele käskudele ja keeldudele ei aita ju probleemidele lahendusi leida, vaid keskendub pelgalt tagajärgedega võitlemisele. Masside loogika on lihtne - kui miski meie maailmapilti ei sobi, keelame selle ära. Mis aga selle "millegi" põhjuseks on, veekahurite ja elektrišoki abil teada ei saa.

Keelud ja käsud on liiast, kui need hakkavad takistama vaba arvamusevahetust ühiskonnas, kui nende tulemusel jääb kuuldavaks ainult valitsuse enda hääl. Kehtestatavaid norme peab aktsepteerima enamik ühiskonda, need peavad sündima avalikus dialoogis. Ent kuidas peaks see võimalikuks saama, kui omavahel ei suuda läbi rääkida isegi valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad? Mis siis veel rääkida opositsiooni nõuannete kuulamisest või kodanikuühenduste ettepanekutega arvestamisest!

Riigi käsud ja keelud toimivad konkreetses kultuurikeskkonnas. Eestis pole demokraatlik kultuur kahjuks veel kuigi kõrgel järjel. Meie riigiaparaadis on liiga vähe inimlikkust. Ametnikud poevad kas või nahast välja, et iga uut määrust maksimaalse rangusega järgida.

Nii näiteks on andnud üsna jaburaid tulemusi andmekaitseseadus, tuues kaasa avalike sünnipäevaõnnitluste keelu. Ehkki andmekaitseinspektsiooni peadirektor lubab, et kedagi õnnesoovide eest ei karistata, jääb see ikkagi vaid lubaduseks, mis ei tarvitse kehtida mõne teise, agarama ametniku puhul.

Ent sünnipäevad on tühiasi. Tegelikult antakse isikuandmete kaitsmise sildi all riigivõimule võimalus kontrollida, milline informatsioon pääseb avalikkuse ette, milline mitte. Seaduses puuduvad selged kriteeriumid, milline on "ülekaalukas", milline aga "ülemäärane" avalik huvi. Need piirid on jäetud ametnike ning nende tegevust suunavate poliitikute otsustada. Ajakirjandusvabadusest on vähe kasu, kui selle teostamiseks oluline informatsioon ei ole vabalt kättesaadav. Ohtu kodanike vabale arvamusavaldusele kujutab endast ka nn "pronksiöö" seaduste pakett, mis piirab inimeste privaatsust ja võimaldab teha takistusi rahumeelsete meelevalduste korraldamisele.

Kuulsin hiljuti ühe teeneka poliitiku suust, kuidas ta kurtnud Euroopa Liidu tähtsale tegelasele Eesti väikeettevõtjaid pitsitavate euronormide jäikust. Euroametnik vaadanud meie poliitikut kaastundlikult ja küsinud: "Miks teie, eestlased, neid norme täites küll nõnda ülipüüdlikud olete?" Tõepoolest võib igaüks, kes Euroopas ringi liigub, näha sellistes tingimustes tegutsevaid kaubandus- ja teenindusettevõtteid, mille meie ametnikud päevapealt sulgeksid.

Probleem seaduste tõlgendamise kultuuriga tõuseb ka uue töölepinguseaduse puhul. Tööandja ja töövõtja kokkulepetele ruumi jättev seaduskonstruktsioon sobib kokkuleppekultuuri järgivasse ühiskonda, mitte aga toimimiseks olukorras, kus valitseb tugevama õigus ning oma seisukohti jõuga läbi suruv teerullitaktika.