Opel parandas Agilaga mitmed vanad vead

Kui kunagi sai koolis teha vigadeparandusi, siis on tunne, et Agila on Opeli jaoks just seesama asi, lubadusega õpetajale, et enam tehtud vigu ei korda ja kõik tulebki edaspidi selline.

Uus Agila on meie regiooni jaoks igati uus, sest eelmist varianti ju meil ei müüdudki. Õigupoolest hästi tehti, sest nii õudseid kuute, nagu see oli, kohtab harva. Sellises lõputus plekk-kuudi õuduses uut Agilat kuidagi süüdistada aga ei saa.

Pigem on tegemist nunnu-faktoriga. Täitsa tore ja armas näeb see autoke välja. Ümarad jooned eemaldavad igasugu suguluse-kahtluse eelmise põlvkonna mudeliga.

Auto ise käitub täiesti normaalselt ja teeb, mis kästakse. Vedrustus on klassile kohane.

Natuke kipub maanteel lühikese teljevahe tõttu edasi-tagasi õõtsuma, kuid see on selle klassi autode puhul normaalne.

Mootoritest oli esimesena proovis 1,2-liitrine bensiinil töötav jõuallikas. Suurlinnades on see ehk piisav, kuid Eesti oludes, kus veel nii suuri ummikuid pole ja saab täitsa inimlikult sõita, pole sellest eriti tolku.

Maanteel sõites jäi pisike töristaja aga täitsa hätta ja pidevalt tuli teistega tempo hoidmiseks käiku alla vahetada.

Küll on aga mudelivalikus üsna mõnusad diiselmootorid, mida ka siinkohal soovitaks, sest lisaks ökonoomsusele suudavad nad pisikest keret tänu heale pöördemomendile väga normaalselt edasi visata.