Nädal Raul Veede pilgu läbi

Ehkki majandusseisaku öö on pime, ei pea Norma valguse pärast muretsema. Peakorteri akende alla on kogunenud rahvamass tõrvikutega. Tuul lööb helgid võbelema, väikeaktsionäride tontlike varjude seast tungivad teravalt esile hangud ja vikatid. "Mehed, Stockholm pole enam kaugel!" kisendab keegi. Nõukogu ruumides püüab näost kaame kogu värisevil sõrmil meeleheitlikult Autolivi numbrit valida. Kinni. Kogu aeg kinni. Kas tõesti pole mässajate vastu kuskilt abi tulemas?

Tegelikult seis muidugi nii kurb ei ole, ka meretagused isandad pole veel oma ustavaid vasalle maha jätnud. Ehkki on oht, et Norma mõisa piiravad eestlased võivad ammutada jõudu oma kuulsate sõdalaste Ivo Schenkenbergi ja Heldur Meeritsa mälestusest, ei ole neid sedapuhku lahinguväljal. "Saime Kreenholmiga hakkama, saame ka Normaga!" mõtleb viikingite järeltulija. "Enne te oma dividende ei näe, kui Sigtuna väravad tagasi toote!"

Lugesin tänast juhtkirja kohtutäituritest, kes kasutavad ära nende ees avanevaid juriidiliselt korrektseid võimalusi kinnisvara omandamiseks. Kogu selle loo juures tuli miski kahtlaselt tuttav ette. Käes!

"Ütleme, et minu kõrvu jõuab kuuldus, et teatud paika rajatakse uus park. Näen võimalust ja kasutan selle ära. Lähen mainitud paika ja ostan naabruses nii palju maad, kui saan. Seejärel teeb juhatus plaani avalikuks ja kõik tormavad krabama minu maad, millest enne keegi ei hoolinud. /…/ See on aus tehing, mille järele ma aasta otsa päevast päeva ringi vaatan," kirjutas George Washington Plunkitt, USA Demokraatliku Partei tähtis nina 20. sajandi alguse New Yorgis. Nutikas mees, peaaegu nagu kohtutäitur.