VIDEO: (Ääre ärid) 3 vaadet võrokeste ärile

Misso - kõik on kodus.

Misso vald on pealinnast nii kaugel, et Eesti piires enam kaugemale suurt sõita ei saagi – risti läbi vabariigi on sinna ligi neli tundi autosõitu ja 300 kilomeetrit. Või sõltub kustpoolt vaadata – Riia-Pihkva tee ääres elavate missokate meelest on hoopis Tallinn mõõtmatus kauguses asuv ääremaa.

Ja kuigi Venemaa on vaat et pea kiviviske kaugusel, kohalikel ettevõtjatel sinna suurt asja ei ole. Kui mitte just rääkida Luhamaal piirijärjekordi ummistavatest bensiinispekulantidest.

„Sead on meil stressivabad, elavad puhta saepuru ja põhu peal,“ kuulutab valla suurim seakasvataja, Siberi talu peremees Arvi Umbleja uhkelt farmiust lahti lüües. Mitusada ’stressivaba’ siga on hetkega erksad, tunnistades kärss õieli tulijaid. Pisemad põrsad tormavad valju ruigamisega tahapoole peitu. Aga roosad ja rõõmsad on nad tõesti, kärnas kärsaga ei paista ühtegi. Peremehe pilk läheb oma lemmikuid nähes soojaks. Ta nabib ühe pisema põrsa kaenlasse, patsutab, sügab ja silitab. Ühes tagumises ruumis on põrsakarja keskel nii suur emis, et me fotograafiga ei usu oma silmi. Tervelt üheksa põlve põrsaid on see kolme turske mehe mõõtu roosa suurekõrvaline iludus ilmale toonud.

Aastas viib Umbleja turule umbes 400 siga, suure enamuse neist neelab Otepää lihatööstus. Sööda kasvatab ise, kokku on maad 176 hektarit. Kartul, nisu, oder, hernes, kaer, raps, loeb peremees toodangu üles. Suurim mure on üha kasvavad kütte- ja väetisehinnad, aga alla anda ei kavatse. Sest juba vabadus maksab ka midagi – agronoomiharidusega Umbleja ütleb, et ta ei kujuta enam ettegi, et täidaks mõnes firmas teiste korraldusi. Ja poetab hiljem suitsu tehes juurde, et ta peab end õnnelikuks meheks. Mis kõlab meest ja tema elamist vaadates usutavalt. Lilleklumbid keset hoolikalt pügatud muru, tipp-topp korras elumaja, saun ja kõrvalhooned. Keset hoovi hõrku aroomi levitav lihasuitsutusahi ja garaazhis külalistele linaga kaetud laual värske suitsusingi ja rohelise sibulaga võileivad. Ikkagi vabariigi paremuselt kolmas tootmistalu aastal 2006, märgib maainimese terve jumega peremees.Kohe Siberi talust üle mäe on naabrimees Niilo Tiit oma elamise ja piimatööstusega. „No kuidas me siin ikka elame - orjame panka ja teenindame muudkui aga laenusid,“ teatab peremees teraselt tulijaid puurides. Tema selja taga vabapidamislaudas ongi juba näha ka hulk töötegijaid – mustavalgekirju lüpsilehmad läbisegi mõne hallikaspruuniga. Nopri talu ja meierei on oma 7 palgatöötaja ja 160 lüpsilehmaga valla suurtootjad. Ja Niilo Tiit, nagu tema kohta kohapeal öeldakse, kapitalist, kes lööb oma suurejoonelise äriga segi pildi vallast kui vaikselt omaette nokitsevast ääremaast. Nopri kohukesed, juustud ja kohupiimad on hästi teada ka kaugel ääremaal pealinnas peenema maitsega Stockmanni kaubamaja kundedel. Viimase kolme aastaga on talusse investeeritud 16 miljonit ja meiereisse 13 miljonit krooni, laene praegu turjal 14 miljoni ringis. Meil vedas, et Nopris jutule saime – suvel voorib pea iga päev siia suur bussitäis turiste tootmist uudistama. Parimad kliendid on kulbiga kohupiimasegusse moosi tõstva Vilve Niilo sõnul lätlased, kellest pea ükski ei lahku, ilma et poleks kaasa nõudnud kotitäit valikuga Nopri toodetest. Agroturism on märksõna, millele Tiit Niilo sõnul praeguse seisuga üha rohkem rõhutakse. Kohe-kohe on valmis saamas uus meierei ja selle peale tulev väike pood, söögituba koos moodsa köögiga ja näituse- ning koosolekuruum. Viimases on kodukandipäevade puhuks üles saanud näitus piirkonna külade ajalooga, juures fotod ja sugupuud. Maaelu näitamine ja tutvustamine on oluline, ütleb juba mitmendat põlve talupidajana tegutsev Niilo.Valla kolmas suurettevõtja, Misso Savitööstus üheksa kilomeetrit eemal Misso alevikus on pärast Noprit-Siberit seevastu koht, kuhu ettevõtluse päike nii helgelt ei paista, ka pole siin märku edasipürgimisele innustavast rahvusromantikast. Ja asi pole ainult süngelt mahajäetuna mõjuvas tootmishoones. Savitööstuse mehed on puhkusel, keset suurt platsi istub ainult peremehe koolivaheajal olev poeg ja tõmbab pintsliga valmis tellistele vett. Nii on hästi näha, kas tellised on väikese veaga või täiuslikult siledalt. Jutt, mis 18 aastat savitööstust vedanud Lembit Lutsu suust kõlab, on nukravõitu: töötajaid võtta pole, suurt palka maksta ei saa, gaasihind järjest tõuseb ja töö raske. 6 tellisepõletusahju huugavad pidevalt 24 tundi, nende täitmise ja neil silma peal hoidmisega peab toime tulema 5 meest. Energia on Lembit Lutsul otsas ja tahtmine ka. Ei, asi ei ole selles, nagu Misso savitellistel ostjaid poleks, aastas tehakse valmis 300 ahju jagu telliseid, ja hinda võiks ka juurde panna. Aga tahtmist millegipärast enam ei ole. Mehe mõtted on hoopis uue krossiraja juures, mis lähikanti plaanis rajada on, mis turiste nii Lätist kui Venemaalt ligi meelitaks ja valla tegijatele raha sisse tooks. Selle kõrvalt võiks siis tulevikus energiat neelavad ahjud kinni panna ja müüa põletamata savist tooteid – savi jätkub siinkandis veel vähemalt sajaks aastaks.

Lisalugu:

Ettevõtlus toimib vallale vaatamata

Valla üks suuremaid ettevõtjaid on vallavanem Lembit Sikk ise. Sikkude talu õuel ja ümber jalutab ringi üle 300 kana, uhke häärberi elutoas on virnas restid värskete munadega. „Olge ettevaatlikud, et te rosinatele peale ei astu,“ hoiatab vallavanem koduväravat avades ja raputab kinga seest välja tükikese kuivanud kanasitta. Maaelu on olemine ja elustiil, kus suurt rabeleda ei maksa, arvab Sikk. Vallavanem on aga rahul, et ettevõtlikke inimesi vallas ikka on ja et pole liiga palju abiraha küsijaid. Sikk on küll kuri ümbrikupalga maksjaile, aga nendib juba hetk hiljem isaliku ohkega, et no mis ikka teha, kui kõik maksud ära maksta, võib ju pankrotti minna ja peaasi et pered omadega toime tulevad. Vallavanem ütleb ausalt välja, mis mõtleb: „Mina ei usalda riiki. Inimesed teevad õigesti, kui peaks kõik ära maksud ära maksma, siis poleks siinkandis üldse ettevõtlust. Aus maksumaksmine viib pankrotti!“ Valla asi aga ettevõtlust otseselt toetada ei ole. Tublisid aukirjaga tunnustada, seda küll jah. Aga ettevõtlik inimene oskab isegi internetist vajalikku infot lugeda ja ei vaja selleks valla palgal olevat ettevõtlusnõustajat, arvab Sikk. Valla asi on hoolitseda, et lapsed saaksid kooli, et toimiks bussiliiklus, et oleks pood, vesi, kanalisatsioon ja internetiga raamatukogu. Maaelu on Siku nägemuse järgi elustiil, suurettevõtlus siiakanti ei sobi. Ja ega seda siin suurt ei olegi - turu kaugus paneb asja paika. Sikk ise on omade munade turustamise lahendanud lihtsalt: kel vaja, tuleb ise järele.