Saastetasudele hakkab kuluma miljardeid kroone

Keemiatööstuse firmade juhid leiavad, et üldine maksusüsteem peab olema läbipaistev ja kohtlema kõiki võrdselt, kusjuures maksupoliitika ei tohi sõltuda majanduse hetkeseisust, vaid looma kindluse ja mitte halvendama ettevõtluskliimat.

Seni kehtinud seaduse ehk n-ö ökoloogilise maksureformiga toimus 2005/2006. aastal ressursi- ja saastetasude tõus selle põhjendusega, et edaspidi välditakse järske tasumäärade kergitamisi. Selle eesmärk oli hoida riigis inflatsiooni kontrolli all ning soodustada seeläbi eurotsooniga ühinemist.

Nüüd planeeritav keskkonnatasude tõstmine muudab küsitavaks Eesti eurotsooniga liitumise 2011. aastal, kuna paratamatult tõusevad põlevkivist toodetava elektrienergia ja tööstustoodete hinnad.

Eriti rängalt hakkab maksutõus mõjutama põlevkiviõli- ja kemikaalide tööstust. Nafta hind on praeguseks kukkunud alla 60 USA dollari barreli eest, kuid see ei saa olla maksupoliitika aluseks põlevkiviõlitootjate maksustamisel.

Kusjuures oluliselt eristades maksustamisega õlitootmisel tekkivat poolkoksi, mille saastetasu tõus on kavandatud juba 2010. aastaks praegusega võrreldes 7,5kordseks.

Planeeritava keskkonnatasude tõstmisega on keemiatööstusettevõtted kohustatud tegema esimesi sissemakseid kemikaalide registreerimissüsteemi REACHi nõude täitmisel.

Kasvuhoonegaaside kvootide vähendamine pole tööstuse jaoks midagi muud kui arenemisvõime pärssimine. See on Eesti majanduspoliitika tõenäoliselt kõige olulisem valupunkt. Praegu on õige aeg koputada vajalikele ustele Brüsselis ja otsida toetust põlevkivienergeetikale, sest tuumajaam on küll õige lahendus, aga esialgu siiski vaid unistus. Põlevkivienergeetikale lähema kahekümne aasta jooksul alternatiivi ei ole.

Trummi tuleb lüüa selle nimel, et me ei jääks sama õnnetusse olukorda kui Leedu Ignalina tuumajaama sulgemise tõttu.