Juhtkiri: Alampalgast võiks hoopis loobuda

See, mis on arvestatav palk mingis konkreetses Eestimaa külas või linnas, on viimase paarikümne aastaga juba elus eneses järele proovitud. Toimetuse meelest on Eesti inimesed küll sedavõrd kirjaoskajad, et lugeda oma kandi, teiste piirkondade ja riigi palkade statistikat ning teha sellest oma järeldused. Nii töötajad kui ka ettevõtjad. Kui tööd pole võimalik lähedalt saada, ei aita ka üleriigiline alampalk.

Mõistlikum on, kuid tööandjad ja ametiühingud lepiksid omavahel kokku, et selles või teises valdkonnas ja piirkonnas ei tohiks palk olla väiksem kui X krooni, kuid see ei oleks siduv suurus näiteks vanemahüvitise või mõnede toetuste määramisel. Praegu aga istuvad kaks tööturu poolt, töötajad ja ametiühingud, koos ja otsustavad sisuliselt ära, kui suure rahalise kohustuse peab riik võtma enda kanda. Õigem on toimetuse meelest kirjutada seadusesse konkreetne number ja vajadusel seda muuta, nt vanemahüvitise puhul.

Alampalga vajadust on põhjendatud ümbrikupalkadega ja mida suurem on alampalk, seda rohkem ja reaalsele lähedasemalt riik maksud kätte saab. Ent sellise üleriigilise piiri kehtestamine annab samas justkui õigustuse riigiga n-ö vähimkokkuleppeks sotsiaalmaksu maksmisel.

Alampalga on välja mõelnud justkui needsamad inimesed, kes on pannud kokku riigi kõrgemate ametnike ja riigikogu liikmete tasustamise süsteemi - sama vildakad mõlemad. Ei alam- ega keskmine palk saa olla latt, mille järgi mõõdetakse töötasu. Mõõdupuu on inimese oskused, tema töö kvaliteet ning hulk muid töötajast ja ettevõtjastki sõltumatuid mikro- ja makrotegureid. Praegu on aga palgad umbsõlmes.