Arvamus: Konkurentsiamet hoidku vee hinnal silma peal!

Õiguskantsleri aastaaruannetes on korduvalt viidatud asjaolule, et ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduses ei ole piisavalt arvestatud tarbijakaitse ja konkurentsiõigusega ning seadus ei taga tarbijate piisavat kaitset suhetes turgu valitseva ettevõttega.

Seaduse kohaselt tuleb monopolide hinnad kehtestada selliselt, et lisaks ettevõtte põhjendatud sisendkuludele ja investeeringutele oleks tagatud põhjendatud tulukus. Erinevalt näiteks soojuse- või gaasi valdkonnast ei ole vee- ja heitvee hinnaregulatsiooni sõltumatu järelvalveorgani – konkurentsiameti - pädevusse antud.

Kehtivasse õigusesesse on sisse kodeeritud vastuolu: vee-ettevõtted on lõviosal juhtudest osaliselt munitsipaalomandis, kuid hinda reguleerib (seeläbi määrab ka põhjendatud tulukuse) vaid kohaliku omavalitsuse volikogu.

Konkurentsiamet töötab põhjendatud tulukuse metoodika välja lähtudes ELi võrdlusandmeist. Gaasi- ja kütte valdkonnas määratakse piirhinnad eeldusel, et tulukuse määrad on alla 10%.

Sõltumatu järelvalveorgani kontrolli puudumine on viinud olukorrani, kus Tallinna Vee ärikasumi marginaal 2008. aastal oli 56,3% (!), mis võimaldas maksta aktsionäridele 719 miljonilise käibe juures 249 miljonit dividende. Börsihiid on olnud jätkusuutlik ja analoogset kasumlikust on suudetud hoida pikema perioodi jooksul. Tänavu sisendkulud vähenevad ja Tallinna Veele ennustatakse sama võimsaid kasuminumbreid.

Keskkonnaministeeriumi teatel on võrreldavate monopolide kasumimarginaalid Lääne-Euroopas maksimaalselt 15%. Muidugi pole õige kontrollida kogu ettevõtte tulukust, vaid ainult konkreetse teenuse osutamiselt saadud tulusid. Tallinna Vee aastaaruannete kohaselt saab ettevõtte enamiku oma vee- ja heitvee müügituludest. Seega ligikaudne kalkulatsioon näitab, et Euroopa tavade ja sõltumatu järelvalve rakendumisel peaks vee hind langema kindlasti üle 30%. Selline hinnalangus leevendaks survet nii perede kui ettevõtete eelarvetele.

Seadusandjal on õigus ja kohustus kuulda võtta õiguskantsleri ettepanekuid ning anda vee- ja heitvee valdkonna hinnareguleerimise küsimuse konkurentsiameti pädevusse. Juriidiliselt küündimatud on meedias kõlanud põhjendused, et õiguslikuks takistuseks on Tallinna Vee ja linna vahel lepinguliselt fikseeritud hinnavalem ning asjaolu, et tegemist on börsiettevõttega.

Esiteks ei saa eraõiguslik leping omada õigusriigis õigusaktidest ülimuslikku jõudu. Leping Tallinna Vee ja linna vahel kehtib aastani 2020. Seega kui linn otsustaks lepingut pikendada näiteks aastani 2040, siis selle tarbijavaenuliku käsitluse kohaselt poleks riigil võimalik sekkuda monopol hiigelkasumit jahtivasse hinnapoliitikasse.