Tuleme toime, jääme püsima

Laenurahale? Jah ja ei. Pangad teatavasti (paha lugu) ei taha enam nii kergekäeliselt laene väljastada. Ettevõtjad ja eraisikud jagunevad suures plaanis kaheks: ühed, kes ei taha või ei julge laenu võtta, ja teised, kellel ei ole anda laenule tagatist.

Ainukeseks suuremaks laenuvõtjaks saab olla riik oma mitmetes avaldusvormides, ja jääb üle küsida, kas riigil on selleks tahtmist, ettevõtlikkust ja oskust eesmärke seada. Lisaks ka konkreetset arusaamist, kuidas üks või teine investeering võiks meie majandust elavdada.

Kuna majanduse areng on tsükliline, siis uus tõus kindlasti millalgi tuleb. Aga tõenäoliselt näeme me enne seda tõusu Ameerika Ühendriikides, Hiinas ja arenenud Euroopa riikides, sest meie majandus on maailmamajanduse osa ja paraku mitte määrav osa. Seni aga on meil kriis, millega ettevõtjad ning riigi kodanikud jõudumööda kohaneda püüavad. Osa inimesi jääb töötuks, kõigil teistel vähendatakse palkasid, investeeringud ja igapäevased väljaminekud viiakse miinimumini.

Majandusliku kriisi olukorras tasub olla rahulik ja konservatiivne. Riske tohib võtta ainult kaalutletult, sest võimalus ebaõnnestuda on tavapärasest suurem. Muidugi, kui kellelgi on piisavalt ettenägelikkust ja julgust teha riskantseid otsuseid, on võimalus ka suurelt võita. Lõpuks on ka loteriis või hasartmängudes võimalik suurelt võita.

Riik peab püsimajäämiseks olema suuteline märkimisväärselt vähendama oma jooksvaid kulutusi, mida praegu ka tehakse. Aga on selge, et seda võib teha ainult teatud piirini, muidu ei täida riik enam oma funktsioone.

Majandust kahjuks kulude kokkuhoid ei elavda ja töökohti see juurde ei loo. Riiklikul tasandil tuleb investeerida, kasutades nii Euroopa abivahendeid, eelarve omavahendeid kui ka laenu. Teedeehitaja suust kõlab erapoolikult, aga investeeringud infrastruktuuri on ühed nendest, mis ka rasketel aegadel ennast õigustavad ja kiiresti tasa teenivad.

Paraneb logistika, odavnevad kauba- ja inimesteveod, tekib uusi töökohti, kasutatakse kohalikke ehitusmaterjale, riigile laekub erinevaid maksutulusid nii tööjõult kui ka tarbimise kaudu jne. Selles ei ole midagi uut, teised riigid on majandusliku depressiooni aegadel sarnaseid programme edukalt ellu viinud. Kas me oleme mingis mõistes väga erilised?

Oleme aastaid üle võimete elanud, kinnisvarabuumi toel hõljunud illusioonis, et 10%-line majanduskasv on iseenesestmõistetav ja selleks ei peagi palju pingutama, sest meie oleme erilised ja meie kohta tavalised majandusseadused ei kehti.

Millalgi on aeg maa peale tagasi tulla ja jätkata arengut vanadele eestlastele omasel moel: rahulikult, kaalutletult ja oma igapäevast tööd tehes. Euroopa rikkamate riikide hulka tõenäoliselt niipea ei jõua, aga saame hakkama ja jääme püsima.