Võrk: praegune linnavõim oli Tallinna Vee erastamise vastu

Ajakirjanike jaoks näib analüüsis sisalduv olevat uudispomm. Selle üle jääb vaid kahju tunda.

Meedia näib nüüd lõikavat selle vilju, mida ta on viimastel aastatel külvanud. Nimelt – ignoreerida Keskerakonna juhitud linnavalitsuse koostatud analüüse ja järeldusi ASi Tallinna Vesi 2000.-2001. aasta erastamistehingute kohta ning ristida need propagandaks. Suures eufoorias unustatakse isegi kõige elementaarsem – faktide kontroll. Selle ehedaks näiteks antud teema kontekstis on 3. detsembri Eesti Ekspressi uudisnupp „Kullakallis nõu“ Tegijate rubriigis, kus linnapea Edgar Savisaare nime asemel peaks olema Jüri Mõis! Lihtne fakt, mis praegusel internetiajastul niivõrd hõlbus ajakirjanikul enne kirjutamist üle kontrollida. 

Ajakirjanik Anne Oja väitis 2. detsembri Äripäevas, et Tallinna linnavolikogu olevat selle aasta 17. septembril „...avaldanud kahetsust AS Tallinna Vesi hinnakujunduse, ettevõttest võetud hiigelkasumi ning juhtimistasude pärast“. Kahetsusest jäi toonane volikogu istung paraku kaugele, sest Isamaaliidu ja Reformierakonna saadikud hiilisid juba enne päevakorrapunkti arutamise algust häbistatult volikogu saalist välja. Tõenäoliselt ei olnud neil tehingu kaitseks midagi öelda. Hullem on see, et Isamaaliit ei näi üldse aru saavat, mida nad 2001. aastal tegid. Isamaaliidu juhtpoliitik Mart Laar, kes olevat oodanud küsimust erastamise kohta ning selle nimel eraldi kodutööd teinud, väitis valimiseelsel päeval ETVs korraldatud linnapeakandidaatide väitlusel, et erastamislepingud olevat sõlmitud viieks(!) aastaks ning kui nemad oleksid võimul, oleks „asi ammu lõpetatud“. Erastamisleping sõlmiti 2001. aastal kestusega 15 aastat! 

Linnavalitsuse seisukoht mitte ainult hinnakujunduse vaid erastamise kohta tervikuna on toodud Tallinna linnavalitsuse 20. mai 2009 avalduses ning Tallinna Linnavolikogu 17. septembri 2009 otsuses „Hinnang AS Tallinna Vesi enamusaktsiate võõrandamisele 2001. aastal“ (vt siit).

Tutvuge volikogu otsuse seletuskirja peatükkidega VI-IX veetariifi kujundamise alustest erastamislepingutes, Tallinna linnale sellega kaasnenud probleemidest ning järeldustest. Peatükkides XI-XII analüüsis linn, millised on linna võimalused ühepoolselt erastamislepingud lõpetada ning millised tagajärjed see kaasa toob. Palun uurige neid materjale, need on uskumatult faktirikkad. Seda enam, et dokumentide maht on vaid üks kolmandik konkurentsiameti analüüsi mahust.

Konkurentsiameti analüüsis ei ole midagi põhimõtteliselt uut, mida linnavalitsus ja -volikogu ei oleks juba 3-4 kuud tagasi avalikult tõdenud. Tallinna volikogu jõudis seisukohale, et Tallinna Vee müügiga on linnale olulist kahju tekitatud. Ligi 10 aastat tagasi tehtud otsuse pärast avaldasid tagantjärele kahetsust ainult sotsiaaldemokraadid, Reformierakonna ja IRLi fraktsioonid ainult irvitasid seda meenutades. Konkurentsiameti analüüsilt võiks vaid soovida, et selles oleks käsitletud ka teiste vee-ettevõtjate põhjendatud tulukuse suurust. Samuti võiks terviklik analüüs hõlmata kõiki ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduses nimetatud veehinna komponente: tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine, põhjendatud tulukus ning kulutused ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendamisele piirkondades, kus võrkudega ühendatakse rohkem kui 50% elamuid, millele on ehitusluba välja antud enne 22. märtsi 1999.  Konkurentsiamet on põhjalikult analüüsinud ühte hinnakomponenti – põhjendatud tulukust.

Vee hinna kujundamise kohta annab peatselt arvamuse ka õiguskantsler. Linnavalitsus ootab ära õiguskantsleri seisukoha ning kujundab seejärel oma tegevusplaani.

Konkurentsiameti analüüs võib siiski teatud mõttes olla pöördeline. Analüüsist järeldub, et primaarne on vee-ettevõtja põhjendatud tulukuse suurus ning veetariifi tähendus on teisene. Oluline on kehtestada vee-ettevõtja jaoks õige tulukuse määr ning hind kujuneb... paratamatult vastavalt määratud tulukuse suurusele (kas elanike jaoks on olulisem ettevõtte tulukus või veetariifi suurus, see on iseküsimus). Kui ettevõtja tulukus on põhjendamatult kõrge, ollakse vastuolus seaduse nõuetega; kui veetariif on kõrge, ei ole juriidilisest seisukohast midagi viltu – kui tulukusega on asjad korras. Järgides seda loogikat, viis 2000.-2001. aasta valitsuskoalitsioon erastamise läbi vastuolus ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadusega. Isamaaliidu juhitud valitsuskoalitsioon pani erastamisest huvitatud potentsiaalsed pakkujad võistlema linnale ja ASile Tallinna Vesi makstava rahakoguse ning veetariifi suuruse üle. Pakkujad tegid ettepanekud veetariifi suuruse ning selle kasvu üle tulevikus. Milliseks oleks seejuures kujunenud vee-ettevõtja tulukus, ei omanud tähtsust. „Tänu“ sellistele erastamistingimustele ja lepingutele on linn tänaseni seotud eelkõige hinnavalemite ja -koefitsientidega, aga mitte põhjendatud tulukusega. Kas võime nüüd öelda, et isegi 2000. aasta erastamistingimused olid seadusevastased, rääkimata Tallinna linna ja linnaelanike huvide kahjustamisest?

Lõpetuseks soovitan ajakirjanikel uurida ka praegu Tallinnas opositsioonis olevate erakondade hinnangut ASi Tallinna Vesi erastamisele. Senised küsimused olete esitanud erakonnale, kes hääletas 2000. aastal korduvalt ASi Tallinna Vesi enamusosaluse erastamise ning pakutud erastamistingimuste vastu. Aeg on näidanud, et erakonnal oli tollal rohkem ettenägelikkust kui teistel erakondadel kokku. Linnavalitsusel ei ole mingit põhjust muuta oma suhtumist ASi Tallina Vesi erastamisse.