Fondide päästja on Venemaa

Meie kõige ehedam rahvaaktsia on Tallink, millel oli börsile mineku ajal üle 17 000 aktsionäri, aga ka praegu on laevafirmal neid üle 12 000.

Päris julgelt võis rahvaaktsiaks nimetada veidi enam kui kuu aega tagasi börsilt lahkunud Eesti Telekomi, millel oli möödunud suvel, st ajal, kui TeliaSonera aktsiate ülevõtmise välja kuulutas, 4800 aktsionäri. Pakun, et umbes 3000 neist olid aktsionärid telekomifirma börsile minekust saati ja sadadel, aga võib olla ka tuhandetel neist muu investeerimiskogemus puudub.

Neid vaevab endiselt küsimus, mida TeliaSoneralt saadud rahaga peale hakata. Detsembri alguses kirjutas Äripäev, et suures osas seisab see raha hoiustel. Kui möödunud aasta lõpus olid pikaajaliste kroonihoiuste intressid veel üsna korralikud, siis kuna on väga suur tõenäosus, et Eesti läheb järgmisel aastal üle eurole, on hoiuste intressid viimastel kuudel kolinaga kukkunud. LHV Pank juba võrdsustas eelmisel nädalal üheksakuuliste ja pikema tähtajaga kroonihoiuste intressid eurohoiustega, peagi teevad seda ilmselt ka teised pangad.

Mida siis teha? Kas anda raha professionaalide hallata ehk osta mõne investeerimisfondi osakuid? Ja kui seda teha, siis milline fond valida?

Nendele küsimustele vastuste leidmiseks otsustasin pöörduda viie aasta tagusesse aega, sest siis oli meie investoritele olukord enam-vähem samasugune. Mäletatavasti on möödumas just viis aastat ajast, mil Swedbank võttis üle tollase Hansapanga ja Eesti väikeinvestorite kontodele laekus 2005. aasta kevadel kokku 4,5 miljardit krooni. Ilmselt paljud neist paigutasid oma raha ka avatud aktsiafondidesse, ehkki siis paistis perspektiivikaid investeerimisvõimalusi olevat rohkem (elamuehitusbuum oli just alanud või algamas).

Selleks, et vaadata, mida meie fondihaldurid on suutnud toona investeeritud rahaga peale hakata, otsisin välja viie aasta taguse Äripäeva (1. juuni 2005), kus olid andmed investeerimisfondide kohta, ning vaatasin, kuidas on fondijuhid suutnud investorite raha kasvatada. Vaatluse alla võtsin vaid kohalike fondijuhtide hallatavad fondid, ehkki juba siis pakkusid mõned pangad ka välisfonde.

Tulemus on üsna kurb. Viie aastaga on investorite raha suutnud kasvatada vaid kolm fondi. Swedbanki Venemaa aktsiafond, SEB Kasvufond ning Danske Investi Uus-Euroopa Fond (endise nimega Sampo Uus-Euroopa Fond). Kui võtta arvesse tasud ning arvestada inflatsiooni, mis selle ajavahemiku kohta tuleb kokku 23 protsenti, siis ka Swedbanki Venemaa fondi paigutatud 10 000kroonine investeering jääb praegu sellele numbrile alla. Ülaltoodud graafikus saadud 10 000kroonise investeeringu väärtus praeguse seisuga on arvutatud üsna konservatiivselt, mis tähendab, et tegelikud numbrid on ilmselt hullemad, eriti Trigoni Balkani ning Uus-Euroopa väikeetevõtete fondi puhul, mis on mõnel vahepealsel aastal võtnud fondiinvestoritelt ka edukustasu.

Muidugi võib öelda, et oleme sajandi suurima finantskriisi lõppfaasis ja fondide tootluste kukkumine on paratamatu. Viis aastat on piisavalt pikk investeerimisaeg ning kuni 45protsendiline osakute puhasväärtuse langus on minu arvates liig mis liig.