Eestimaa rahvale – puust ja punaseks

Eesti SKP langus on suuremgi kui Islandil või Iirimaal. Kuluks meilegi ära üks kiretu ja kompaktne analüüs, mida saaks selges eesti keeles lugeda nii tavakodanik kui tipp-poliitik, ettevõtja, riigikogu liige või ajakirjanik.

Praegu on kilde siin ja seal – maksupoliitika analüüsi võib leida inimarengu aruandest või OECD ja IMFi hinnangutest, valitsuse poliitika vastu annab püsivat turmtuld opositsioon, Rootsi pankade rolli lahkavad Rootsi teleajakirjanikud ja kommentaariumid. Jne. Kes otsib, leiab, ning võib lugeda ka ridade vahelt analoogia põhjal kasvõi Iirimaad käsitlevast raportitest siin ja siin.

Aga kõik ei loe pikki võõramaa raporteid ja igal riigil on omad apsud – Islandi pangakrahhil olid teised põhjused kui Iirimaal, Eestil erinev seis Rootsi pankade näol, mis hoolimata 90nendate aastate kriisikogemusest samad vead Balti riikides taas läbi mängisid. Miks? Läinud aastal ilmunud raamat Põhjala finantskriisist (The Great Financial Crisis in Finland and Sweden: The Nordic Experience of Financial Liberalization) on Eesti lugejale hämmastav „äratundmisrõõm“.

Eesti ei vaja nõiajahti, vaid mitmetahulist kainet vaadet üheülbaste süüdistuste ja lihtsustatud „lahenduste“ asemel. See oleks tarvilik inventuur, enne, kui edasi minna.

Juba kostuvad ettepanekud Prantsusmaal läbi põrunud lühendatud töönädala rakendamisest ning väited, et maksutulu tekitamiseks on riikliku laenu võtmine ainuvõimalik tee …. Uuele ringile?