Näeme valuutakaost, aga maailmalõpp see veel pole

Krahh tabas ka tärkavate turgude valuutasid, seda isegi tohutute välisvaluuta reservide ja suhteliselt väikese võlaga majanduste puhul. Pärast seda on suurem osa tärkavate turgude valuutadest järsult suunda muutnud. Need muutused peegeldasid rahvusvahelise kaubanduse algset krahhi ja järgnevat taastumist, aidates mõõnaperioodi leevendada.

Kahtlemata ei ole finantskriis märguanne fikseeritud valuutakursside mahu suurendamiseks. Eurotsooni ääremaad, k.a Kreeka, Portugal, Iirimaa ja Hispaania, leidsid end naelutatuna ühisvaluuta masti külge, võimetuna saavutama konkurentsivõimet valuutakursi odavnemise abil.

Ujuva valuutakursi süsteemi jätkuv edu ei tähenda, et 2011. aastal kõik ladusalt läheks. Esmalt võime kindlasti eeldada nn valuutasõdade jätkumist, kus riigid püüavad vältida oma vahetuskursside liiga kiiret kallinemist ja ekspordi lämmatamist. Aasia valitsused kaotavad ilmselt 2011. aastal vähehaaval ses sõjas.

Euro jääb haavatavaks. Valuutakrahhi silmapaistvaim kandidaat on euro. Ideaalmaailmas tegeleks Euroopa liigse võlakoormaga, restruktureerides Kreeka, Iiri, Portugali kohustusi ja Hispaania omavalitsuste laenuvõlga. Ekspordi konkurentsivõime saavutaksid need riigid ikkagi tohutute palgakärbetega.

Praegu tunduvad Euroopa poliitikud siiski eelistavat ääremaadele antavate ajutiste laenude järkjärgulist suurendamist, soovimata tunnistada, et eraturud nõuavad lõpuks kindlamat lahendust. Mitte ükski riskifaktor ei ole valuuta jaoks ohtlikum kui poliitikute keeldumine tegelike eelarveprobleemidega silmitsi seista. Kuni Euroopa võimud seda teevad, jääb euro haavatavaks.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org