Eesti pensionifondides on üle miljardi euro rahva raha

Ajakirjanduses peaks olema fakt püha ja kommentaar vaba. Mõistan, et kindlasti on pilkupüüdev (loe: populaarne) anda näiteks III samba investeeringule hävitav hinnang. Ent kas see ikka tugineb faktidele ja arvestab ka tegelikkust mõjutavaid hoiakuid?

Esmalt siis mõni fakt. Niinimetatud kohustusliku kogumispensioniga on Eestis seotud üle 608 000 inimese. Tegelikult on enamus meist teinud otsuse liituda kogumispensioni süsteemiga vabatahtlikult.

Kohustuseks on vaid see, et raha suundub kohustuslikus korras regulaarselt liitunu pensionikontole. Keskmiselt on igal II sambasse kogujal praegu kontol umbes 1500 eurot.

Kolmandaks põhjuseks on vastutustundetus. Kahekümnendates eluaastates noortele ei saa pahaks panna keskendumist lühiajaliste elu tipphetkedele nagu pidutsemine, reisimine, sõpruskonnaga lävimine jms. Seevastu 35+ piiri ületanutelt eeldaks juba pikema perspektiivi adumist.

Ning sellega seonduvalt ka võimalikke (sise)analüüse teemadel, milline võiks elu välja näha kunagi hiljem - noorusliku välimuse kolletudes, energiatagavarade vähenedes või ka mõistuse võimalikul nüristumisel.

Neljandaks ei saa mööda äärmuslikkusest. Eesti paistab ruumi olevat vaid ühele tõele ja hoidku alt need, kes seda eiravad. Pensionifondid pole end kunagi esitlenud kui üht ja ainsat võimalust säästa ja investeerida.

Nad pakuvad vaid üht võimalust mitmest, olles siiski deposiidi kõrval üks madalama barjääriga sisenemisvõimalus säästjate-investeerijate ridadesse.

Kokkuvõttes pole kogu pensioniks ettevalmistuse, sealhulgas selleks raha kogumise teemal mõistlik keskenduda mitte n-ö välisele populaarsusele, vaid sisulisi valikuid mõjutavatele faktidele ning hoiakutele. Loodan, et meedia leiab edaspidi enam aega ja huvi sellesse mitmetahulisse teemasse rohkem süüvida.