Me oleme saanud hakkama. Ja saame ka edaspidi

Head sõbrad, see on arusaadav. Me kõik mõistame, et järgmise inimpõlve pikkune ülesanne ei seisne järjekordse etteantud testi sooritamises. Pelk SKT või palganumbri kasv ei saa olla sihiks. Muidugi tuleb kindlustada igale inimesele väärikas elatustase. Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus. Usk heasse tulevikku.

Meid ei peaks enam kummitama okupatsiooniaegne hirm: kas meie, meie keel ja meie kultuur jääb püsima. Me oleme saanud hakkama. Ja saame ka edaspidi. /.../

Ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile. Igas eluvaldkonnas. Ka valimistel ja erakonnapoliitikas. Et ei võeta abiks raha, mis on tegelikult rahva ja maksumaksja, mitte poliitikute ega parteide oma. Et ei lubadused ega teened ole müügiks, ei kodumaale ega välismaale, salaja ja seadusi rikkudes labase kavaga demokraatlikke valimisi sisuliselt nurjata. Või nende legitiimsust kahtluse alla seada. /.../

Sestap ongi oluline, et igaüks meist, iga täisealine Eesti kodanik, osaleks omaenda tuleviku kujundamisel ja läheks valima. Ent valimised, mu head kuulajad ja vaatajad, on vaid üks vahend, kuidas kujundame oma elu vabal maal. See on üks paljudest valikutest, ja kaugeltki mitte ainus. /.../

Muidugi sõltub me ühine elu siin Eestis ka meie poliitilistest valikutest. Aga üha enam sõltub see me endi vabadest igapäevastest valikutest, mitte presidendist, valitsusest, parlamendist, parteidest, ministeeriumiametnikest, linna- või vallavõimust. Meil siin, nagu me põhiseadus seda ütleb, on kõrgeim võimukandja ikka Eesti rahvas ise. Ja mitte vaid valimiste päeval, nagu käimasolev kampaania pidevalt rõhutab. Vaid tõesti iga päev. /.../

Me ei pea taluma olukorda, kus arstiabi, korralik haridus ja isegi toidukaup on kättesaadav vaid suuremates keskustes. Olen veendunud, et kogu Eestis peab olema võimalik elada. Muidugi ei piisa üksnes vallapiiride ümberjoonistamisest. Me vajame terviklikku linna- ja vallareformi. Me teame ju seda hästi. Ehk saab teadmisest ka tegu me järgmise põlvkonna ajal. /.../

Eestlane vabanes sunnismaisusest vaid seitse inimpõlve tagasi. Seda aega on olnud tegelikult veelgi napimalt, kui arvestame maha kõik rahvaste vanglas veedetud aastad. Seda me tagasi ei soovi. Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm või kohustus. Eesti kütkestavus peab seisnema muus. Olla nii meeldiv ja elamiskõlblik kant, et need, kes siin on, soovivad jääda; et need, kes siit läinud, naasevad; ning et ülejäänud, kel oskusi ja teadmisi ja huvi ja armastust meie maa ja rahva vastu, tahavad siia tulla. See ei tähenda välisinvesteeringute meelitamist. See ei tähenda kaugeltki mitte kõrgemaid palku või madalamaid maksuprotsente kui mujal. Ei, selle Eesti mõte avaneb hoopis teisest kandist: olla selline maa, kus me ise tahame elada. Ma pean silmas maad, kus me hoolime ligimesest, kus me oleme sallivad ja tunnustavad ega lasku tigedusse ja kadedusse. Maad, kus Sinu nähtud vaeva - eesti keele ja kultuuri õppimist, kooli lõpetamist, ametioskuste omandamist - tasutakse õiglaselt sellega, et kõik edaspidine sõltub vaid su enda töökusest. Aga mitte sellest, kas oled naine, tuled Nasvalt, Narvast või Narvikist, kas su lapsevanemaks on professor või puusepp. /.../

Elukvaliteet kui Eesti edasise arengu põhiküsimus on ilmselt tõepoolest paljudele harjumatu mõte. Olen siiski veendunud, et just elukvaliteet mõjutab edaspidi kõige rohkem Eesti elukäiku, ja mitte mineviku hirmud, investeeringute hulk või maksumäärad. Vaid elukvaliteet toob siia maailma parimad ajud ja teeb koos sellega Eestist maailmamajanduse osa. /.../