Ajakirjanik ei pääse retseptidele ligi 

Niisiis - arstid on kistud ühelt poolt avalikuks ja teiselt poolt jäetud ilma igasugusest võimalusest oma sõltumatust tõestada. Kui senine süsteem nii palju paksu pahandust tekitab, siis tuleks seda muuta. Väliskoolitused peavad jääma, neid on tõesti erialaseks täiendamiseks vaja. Võib olla võiks rohkem kaaluda mõne professori Eestisse toomist selle asemel, et hulgakesi teda välismaale kuulama minna, või odavamaid videokonverentse, kus samuti saab veebi teel küsimusi esitada, või seda, et käib kohapeal üks-kaks arsti ja teevad pärast erialaliidus ettekande.

Kogudes infot ja hinnanguid eelmisel nädalal lahvatanud poleemika kohta arstide ja ravimifirmade reisiteemast, on mul tekkinud arvamus, et see asi on tõesti vildakalt üles ehitatud ja vajab muutmist.

Äripäeva ettepanek arstide nn kulka loomiseks on hea. Mina teeksin sellised kulkad arstide katusorganisatsioonide juurde. Praegugi on näiteks arstide liidu juures toetusfond olemas. See vabastaks ravimifirmad neile tüütust arstide avalduste läbivaatamisest ja reisikorraldustega sebimisest. Nende toetussummad võiksid olla samamoodi avalikud nagu praegu, kuid personaalsust need ei saaks. Sõitjate üle otsustaks arstide liit. Ravimifirmad toetavad praegu ju ka erinevaid erialaseltse, ja osas on oma stipendiumifondid - ka sealtkaudu läheks toetust pisut vähem koormavalt arstide autundele.

Kuid kahjuks ei ole ravimifirmad eriti innukad sinna raha maksma, olen jutuajamistest aru saanud.  Miks, tekib küsimus. Kas ikkagi siis on oluline personaalne lähenemine ja kontakt, tagasiside saamine jne. Arstid võivad küll olla 100% veendunud, et nad jäävad sõltumatuks, kuid parim neilegi oleks, kui raha jagaks sõltumatu üksus.