Kahe aastaga kasvab Tartu maantee 40 km

Tallinnast Tartu on sõidetud mööda maanteed, mida me praegu kahe linna vahelise põhimagistraalina tunneme, kõigest mõnikümmend aastat.

Kuni 1940. aastateni oli Tallinna ja Tartu põhiliseks ühendusteeks Piibe maantee. Praegune tee kulges Põltsamaani. Edasi tuli Tartu sõitjatel valida, kas sõita läbi Aidu ja Siimusti Piibe maanteele ja sealt läbi Äksi Tartu või siis Põltsamaalt Kärevereni ning sealt pöörata Vasula peale ning mööda Piibe maanteed Tartu.

Üle Emajõe viis paadimees. Oleks saanud sõita ka otse läbi Kärevere Tartusse, kuid kuni 1928. aastani polnud Käreveres silda, mis oleks Emajõe kaht kallast ühendanud. Üle jõe sai praamiga ja seepärast polnud Põltsamaa ja Tartu vahel otseühendust.

1930. aastate alguses tekkis autosid linnapilti aina rohkem, seetõttu otsustati Käreverre raudbetoonist sild ehitada. Ehitamine sai hoo sisse 1928. aasta kevadel. Suvi oli vihmane ja töid ei tehtud just kõige korrektsemalt. Sild kukkus kokku sama aasta detsembris. Loo teeb pikantseks tõik, et kaks päeva enne õnnetust, tunnistas komisjon silla igati korralikus. Järgmine raudbetoonist sild purustati II maailmasõjas. Kolmas sild valmis 1956. aastal, mis teenis sõitjaid kuni uue silla ehitamiseni 1999. aastal.

Tähtsaimaks teeks kujuneb Tartu-Tallinna maantee alles 20. sajandil. 1930. aastatel hakati puudust tundma korralikust kahte linna ühendavast maanteest. Paraku jäi ehitus 1940. aastate sündmuste tõttu üürikeseks.

Uhke kava. 1930. aastate keskpaigas valmis Maanteede Valitsuse kava Tallinna-Riia magistraalmaantee ehk praeguse Tartu maantee väljaehitamiseks. Tegemist oli suure ja uhke projektiga, mille kogumaksumuseks pidi kujunema 2,4 miljonit krooni.

Tollane ajakirjandus andis teada, et maantee tuleb ilma "kõverrikudeta", mis võimaldab maksimumkiiruseks arendada kuni 150 km/h.

Paraku ei eraldanud riik juba alguses vajalikke summasid. 1940. aasta suveks oli valminud vaid 8 km ulatuses uut teed. Tee-ehitus oli ka sotsiaalabiprojekt, sest sinna värvati töötuid.

Kruusatee kuni kuuekümnendateni. Praegune Tallinna-Tartu maantee oli kuni 1950. aastateni kitsas ja käänuline kruusatee. Mustkattega teed oli ligi 200 kilomeetrist vaid 4,4 km. Maantee oli nõrgal alusel, mis ilmastikutingimuste tõttu pidevalt deformeerus. Olukord paranes 1960. aastatel, mil algasid suuremahulised rekonstrueerimistööd. Tööde käigus ehitati maanteele välja korralik alus ja alustati asfaltbetoonkate paigaldust.

1980. aastate teisel poolel ehitati välja esimene kahe eraldatud sõidusuunaga lõik Tallinnast Jürisse.