Lemminkäinen seljatas riigi

Prokuratuur esitas Lemminkäineni vastu nii kriminaal- kui ka tsiviilsüüdistuse. Suurusjärk, mida riik ettevõttelt tahtis, oli kolm ja pool miljonit eurot.

Pertens ütles, et riigi nõue tundus absurdne – ette­võte ehitas teelõigu tervikuna valmis 15–20 miljonit eurot odavamalt, kui riik oli alguses eeldanud, ning 6–7 miljonit eurot odavamalt, kui keegi teine oleks ehitanud. Ta kinnitas, et tee on kindlasti korralik ja kestab kaua. Odav on tema sõnul üldse suhteline mõiste. “Tellijale ei olnud kindlasti ka see praegune rahakulu odav, ent mõistlik ja põhjendatud,” möönis ta.

Pertensi hinnangul on Eesti õigussüsteem liiga kriminaliseeritud. Ta märkis, et kui Soome emafirmas probleemist juttu tehti, olid sealsed üllatunud, sest igal pool mujal maailmas olnuks tegu tsiviilõigusliku juhtumiga.

Kitsaskohad riigiametnike töös. Lemminkäineni poolt vaadatuna käitus aga prokuratuur Pertensi sõnul siiski korrektselt. Samuti õnnestus vältida skandaali ajakirjanduses, mis oleks börsifirmale probleem olnud.

Talviste nentis, et riigi töös oli siiski puudujääke, nimelt pani ta tähele, et ametnikud ei ole asjasse süüvinud või lihtsalt ei valda teemat.

Tema hinnangul võib probleem olla tekkinud ka sellest, et ametnikud ei julgegi hakata uurimisversiooniga ise vaidlema, kartes ebaõnnestuda. “Tunnistajad ütlesid, et selle ameti puhul on tunda, et ei osata determineerida, mida siis tahetakse,” nentis Talviste.

Ka Pertens kinnitas, et probleem algas sellest, et tellijal puudus piisav tehniline teadmine. “Võeti aluseks ühe projekteerija väljapakutu ja sellesse süvenemata hoiti sellest viimase komani kinni, mõtlemata, kas see on põhjendatud või ei ole. Tekitati probleem definitsioonis, lingvistikas,” nentis Pertens.

Pertens ja Talviste täheldasid, et keegi ei vaielnud selle üle, kas materjal, mida teelõigul kasutati, parameetritelt ja funktsionaalsuselt tingimustele vastas. Pertensi sõnul on väga hea, et kohtuasi ei läinud edasi järgmistesse astmetesse, kuna see oleks tublisti kohtukulusid kasvatanud.