Autoärimees tõi esimesena Eestisse Chevrolet’ ja Fiati ning ka hukkus autoroolis

Kujutlege Londoni, New Yorgi või Berliini luksuspoe letti, kus uhkeldavad peenutsevalt üles seatud maiustused, karbikesed trühvlitega. Võib-olla on seal Šveitsi või Belgia meistrite hõrgutised. Aga kui nende kõrval oleks ehtne Eesti šokolaad? Ja mitte niisama, vaid Belgiaga võrdväärselt tunnustatud šokolaadikultuuriga Eesti magusad tippteosed?

Kunagi Eesti rikkaimate inimeste sekka kuulunud Jaan ja Peeter Muna teenisid raha juustu ja või, lina ja turba, kinnisvara ning oma hoiu-laenuühistu pealt, siis aga ajasid vananevate ärimeeste kontrollivajadus ja kasumijaht perekonna peaaegu pankrotti.

Sajandeid oli Tallinna linnapea positsioon olnud tihedalt seotud äriga, edu ettevõtluses ei andnud alust kahtlustada korruptsiooni, vaid pigem andis tunnistust ärivaistust. Kaubandusele lisaks on linnapead tegelenud keemiaäri, mööbli tootmise, logistika ning muidugi ehituse ja kinnisvaraga.

20. sajandi alguses omandas Tallinna sadam tänu kohalike ettevõtjate lobitööle ja Peterburi sõjalistele plaanidele ühe Euroopa võimsaima jäälõhkuja. Kuid Tsar Mihhaili ehitajad aimasid vaevalt, et sellest saab mitte ainult üks Eesti väärtuslikumaid kaubandusvarasid, vaid ka Soome päästja punasest ohust.

Eesti inimesed investeerivad järjest teadlikumalt, kuid küpsema investeerimiskultuuri järgmine samm ei ole lihtsalt uute positsioonide lisamine. Mintose tegevjuhi Martins Sulte sõnul peaks investor üha selgemalt küsima, millist tööd iga vara portfellis teeb. Kui kogu portfell sõltub peamiselt varade hinnatõusust, on kõik munad sisuliselt ühes korvis – isegi siis, kui investeeringuid näib esmapilgul olevat mitu.