Kas Lääne sanktsioonid mõjuvad Venemaale?

Järgmise taseme sanktsioonid. Teise taseme sanktsioonideks on muutunud Krimmi annekteerimisega seotud või sealt edasi ka Vladimir Putini lähikonda kuuluvate konkreetsete isikute ja asjasse segatud mõningate institutsioonide vastu suunatud sanktsioonid, mille mõju on juba suurem. Õigem oleks öelda, et Venemaa poliitikute vastu suunatud sanktsioonid ei oma erilist mõju ning kutsuvad Venemaal esile vaid õlakehituse või muige. Seda enam, et nende rakendamisele eelnes pikaajaline diskussioon, mis jättis sanktsioneeritavatele, kellest enamus otseselt niikuinii polnud välismaiste varadega seotud, piisavalt aega midagi nende varadega ette võtta. Ammugi ei andnud efekti mõne Vene sõjaväeülema karistamine, kes nii või naa pole välismaal käijaks ja täidavad vaid ülemjuhataja käsku, keda aga keegi ei taha ega julge sanktsioneerida. Iseasi on mõne president Putini lähiringi kuuluv ärimehe suhtes rakendatud piirangud, mis on esile kutsunud teatud kahjud nende äridele. 

Samas siin ilmnesid juba ka esimesed erinevused Euroopa Liidu ning Põhja-Ameerika vahel. Kui USA astus resoluutsemaid samme suurema ja olulisema ringi Vene ärimeeste ja nende firmade vastu ning tegelikult veelgi suurendas uute sanktsioonide kiire rakendamise võimalusi läbi USA õigussüsteemi eripärast tuleneva nn executive decision’i mehhanismi, mis enam ei vaja pikka ja keerulist protseduuri sanktsioonide vajaduse korral rakendamiseks, siis Euroopa Liit käitub siin teisiti. Selle põhjuseks on asjaolu, et erinevalt USAst peavad rakendatavad sanktsioonid Euroopa silmis nende vaidlustamisel kohtus ka õiguslikult „pidama“. Tulemuseks on aga oluliselt kitsam rakendatavate sanktsioonide ja nende sihtisikute ring ning selle igakordseks laiendamiseks uue aeglase protseduuri rakendamise vajadus.

Sammud finantsvaldkonnas. Veelgi mõjusamateks ja kaudselt ka edasiste sanktsioonide võimalustest aimu andvateks on kujunenud osa USA-keskseid finantsvaldkonna samme. Pean silmas Venemaa rahvusvaheliste reitingute alandamist ning rahvusvaheliste kaardimaksesüsteemide rakendatud abinõusid mõningate eelkirjeldatud isikute kontrollitavatele Vene pankadele.

Veelgi pikema toimega ja suurema kaaluga Venemaa majandusele ja sotsiaalsele arengule on aga kaudsed mõjud. Need väljenduvad kapitali järsult kiirenenud väljavoolus Venemaalt ning investorikindluse järsust langusest tulenevate investeerimisotsuste tegematajätmises, mis koos kogu Venemaaga seotud finantseerimistegevuse osalise külmumise ja intressides väljenduva kasvava riskipreemia rakendamisega mõjutavad Venemaa majanduse arengut veel pikka aega.

Siia võib lisada samuti pikaajalise mõjuga Euroopa Vene energiakandjatest sõltuvuse vähendamise programmi väljatöötamisele asumise ja võimaliku käivitamise, mis perspektiivis on üks valusaima mõjuga asju Venemaa jaoks üldse. Tema poolt reklaamitud Aasia-suunalise energiakandjate, eriti maagaasi asendusekspordi võimalused on siis tekkivas uues reaalsuses Venemaa jaoks paljudel põhjustel aga hoopis vähem isuäratavad.

Samaaegselt peab märkima, et sanktsioonide hirmus on teatud osa välismaale paigutatud Vene rahast tõepoolest repatrieerumas kodumaale ja otsimas seal rakendust, mis osaliselt kompenseerib eelviidatud investeeringute kokkutõmbumist.

Riikide huvi hakkab üha enam mõjutama. Kuna Venemaa jätkab Ida- ja Lõuna-Ukrainas kriisi eskaleerimisega, siis nüüd räägitakse Läänes juba kolmanda sanktsioonide laine võimalusest. See tähendaks suuremat ringi sanktsioneeritavaid isikuid ja - mis eriti mõjukas - Vene firmasid, eelkõige riigi omanduses olevaid. Samuti võivad kõne alla tulla laiemad finantsvaldkonnas rakendatavad abinõud. USA saaks põhimõtteliselt neid niigi rakendada rahanduse ja välissuhete riigisekretäride otsuse kohaselt, kuid Euroopa Liit alles arutab selliste sanktsioonide võimalikkust. 

Tagapõhjal ongi siin erinevused USA ja Euroopa Liidu Venemaaga majandusliku seotuse, paiguti pigem sõltuvuse tasemes. Alustades sellest, et ELi kaubavahetuse maht Venemaaga on 10 korda suurem USA omast. On selge, et Euroopa juhtriikide, Saksamaa, aga näiteks ka Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi, samuti Slovakkia, Ungari, Tšehhi, Bulgaaria ja mitme teise sõltuvus Venemaast kui energiatarnijast, ahvatlevast eksporditurust ning mõlemapoolsetest laenude/investeeringute ja erinevate muude valdkondade äritegevuse sihtturust tingib nende suure ettevaatlikkuse. Samuti kardetakse Euroopas ka rohkem Venemaa lubatud vastusamme, mis kahtlemata tooksid majanduslikku kahju ka hulgale Euroopa firmadele. Tagatipuks on suhtumise fooniks eelkõige mitme Euroopa riikide jaoks olulise Vene gaasitarnete katkemise oht, mis lööks valusalt nende energiavarustust.