ÄP: Ohuks ostetavad poliitikud, mitte välisinvestorid

Äripäeva hinnangul tekitab see juhtum küll palju küsimusi ja kahtlusi, mis vajavad selgitamist, kuid seda poliitilises plaanis. Äripäev hoiatab, et skandaali varjus ei kaotataks ära Eestile üldiselt väga kasulikku elamislubade jagamise põhimõtet, sest väikeriigina vajame edukaks majandustegevuseks nii välismaa spetsialiste, talente kui ka investoreid.

Poliitiline risk. Selle juhtumi kõige teravam küsimus on, kes on saanud sellest kasu. Kuni suveni, enne riigikogu liikmeks saamist, oli näiteks Indrek Raudne ka ASi Tallinna Sadam nõukogu liige. Nikolai Stelmachist sai aga hiljuti Eesti Raudtee nõukogu liige. Arvestades mõlema riigiettevõtte tihedat seost ja sõltuvust ärisuhetest Venemaaga, tekitab palju küsimusi ja kahtlusi Raudse ja Stelmachi mahuka äri ajamine Vene investoritega. Kas nad on investorite huvides mõjutanud riigiettevõtete otsuseid, IRLi ministrite tööd või kujundanud erakonna seisukohti?

Selles juhtumis ei peitu kardetud oht mitte niivõrd elamislubade taotlejates kui kohalikes – riigikogus esindatud poliitikutes. Sest poliitik mitte ei pea olema, vaid ka näima ausana. Selliste JOKK-olukordade ja huvide konfliktide lahendamise esimene samm on lihtne. Äripäev on korduvalt teinud ettepaneku, et riigikogu peaks sarnaselt teiste valdkondadega kehtestama eetikakoodeksi. Seda pole aga endiselt tehtud, milles veel kord peegeldub parlamendiliikmete küünilisus. Eetikareeglite kirjapanemise vajalikkust ilmestab seegi, et kuigi Indrek Raudne otsustas lahkuda riigikogust, tegi ta seda matrossovliku retoorika saatel, mõistmata oma eksimust. Nii saab tekkida muu hulgas ka olukord, kus julgeolekuasutuste järelevalvekomisjoni esimees omab varjatud majandushuve Kreetal, nagu juhtus eelmise riigikogu koosseisu ajal Reformierakondlase Jaanus Rahumägiga. Muuseas, kas Raudne kuulus nn kapo komisjoni. Eelneva valguses ei tohi kaotada või rikkuda elamislubade süsteemi tervikuna. Süsteem on mõeldud laias laastus kolmeks asjaks: et palgata võõrtööjõudu, mis on kasulik näiteks suurtööstustele keevitajate maaletoomiseks; et palgata eksperte ettevõtete juhtimiseks – teisisõnu Eestis puuduvaid talente; ja et kaasata investoreid. Kõik kolm põhjust on Eesti majanduse eduks hädavajalikud, seda enam, et lähiaja suurimaks probleemiks on kvalifitseeritud tööjõu puudus ning vähenevad kapitalipaigutused Eesti majandusse.