Hübriidauto, see on hea… aga milline?

Või räägime ikkagi tollestsamast Toyota Priusest. Aga millisest Priusest? Priuseid on samuti kahte tüüpi: n-ö tavaline nikkel-metalli-hübriidakudega versioon ja laetav ehk pikendatud läbisõiduga liitium-ioonakudega Plug-In versioon. Neil kahel on väga suur vahe. Kui esimene variant suudab elektri jõul sõita heal juhul kuni paar, siis teine jaksab seda teha paarkümmend kilomeetrit.

Paljud linnas tööl käivad ametnikud saaksid selle 20 kilomeetriga hakkama nädalaid, ilma et peaks bensiinimootorit käima panemagi. Eriti, kui töö juures parklas on võimalus juhe seina pista. Pealegi, kui me juba niikuinii ehitame välja kiirlaadimisvõrgustiku, siis on laetava Priuse omanikul samuti võimalik iga kell samast pistikust oma auto mõnekümne minutiga täis laadida. 

Ehk kui me räägime saastekvootidest ja rohelisest mõtteviisist, siis rääkigem asjadest nii, nagu nad tegelikult on. Ehk tegelikkuses saame praegu rääkida sellest vaid tollesama laetava Toyota Priuse ja Opel Ampera/Chevrolet Volt kontekstis. 600 n-ö tavalise hübriidi ostmine oleks samasugune meediumull, nagu rohked stseenid Hollywoodi filmides, kus Priusest on kujundatud tõelise ökoime imago. Paraku on tema tavaversiooni CO2 pääst peaaegu sama suur kui mis tahes uuel väiksema töömahuga tavamootoril ja tema peamine kasutegur Europargi Tallinna parklates tasuta parkimine. Kuniks sedagi.

Toyota Prius oleks iseenesest väga hea valik. See on auto, mis juba teist aastat järjest on saavutanud Saksa TÜV riketetabelis kuni kolmeaastaste autode seas esikoha. Tegemist on hea varustuse, mugava ja väga töökindla autoga.  Märksa rohkem autoga, kui seda on Mitsubishi i-MiEV. Aga kui juba Prius, siis võiks rääkida ikka laetavast versioonist. Pärast selliste ostmist ei peaks vähemalt miljonite eurote eest rajatav kiirlaadimisvõrgustik päris kasutuna seisma jääma ning saaks ka rahvale otse ja häbenemata silma vaadata ning öelda: tegemist on kingitusega meie keskkonnale, mitte järjekordse arusaamatu tehinguga ühe konkreetse suurkorporatsiooniga.