Silmeti eksjuht 400 miljoni plaanist: minu aktsionärid ei lubaks siduva lepinguta nii suurt investeeringut teha

Varem Silmetit juhtinud ja nüüd konkureeriva Norra ettevõtte REEtec kommertsdirektor David O’Brock ütles, et Neo Performance’i 400 miljoni eurone investeerimisplaan on Eestile ja Ida-Virumaale väga hea, sest lõpptoodang läheb ilmselt sajaprotsendiliselt ekspordiks.

Samas lisas ta, et tema aktsionärid ei lubaks nii mahukat plaani ellu viia teadmiseta, kust tuleb tooraine.

Järgneb intervjuu David O’Brockiga:

Oskate täpsustada, mida hakatakse Narva ja mida Sillamäele investeerima?

Tegemist on kahe täiesti erineva äriga. Sillamäel on see lahutamine ja ilmselt ka metalliseerimine, nagu neil täna on, ning nad lihtsalt laiendavad seda. Teine on Narva magnetitehas. See on üks asi, mis pole eestlastele ilmselt selgeks saanud: tegemist on kahe täiesti eraldi firmaga. Emaettevõte on küll sama, aga neil on oma juhatused, oma eesmärgid ja nii edasi.

Kui vaatame, mis võiks toimuda, siis pressiteatest loen, et nad tahavad Silmeti lahutamisvõimsust kolmekordistada. Kui mina olin Silmeti juhatuse esimees, suutsime toota kõige rohkem umbes 2400 tonni aastas. Kui seda kolmekordistada, oleks uus tonnaaž, mida nad suudaksid läbi lasta, 7200 tonni.

Magnetite tootmisvõimsust tahavad nad aga suurendada 2000 tonnilt 5000 tonnini. Väike matemaatika näitab, et umbes kolmandik magnetist on haruldased muldmetallid. See tähendab, et magnetitehase toimimiseks oleks vaja umbes 2133 tonni neodüüm-praseodüümi ehk didüümoksiidi. Pean kahjuks tunnistama, et ma ei tea täna sellist toorainet, millest 7000 tonni ümbertöötlemine annaks 2000 tonni didüümi. Tegelikult oleks neil vaja ümber töödelda 10 600 tonni, et saada magnetitehase jaoks nii palju didüümi.

Silmeti tooraineprobleemidest on viimase nädala jooksul palju juttu olnud. Ühelt poolt plaanitakse Solikamski toorainest loobuda, teisalt on Neo sõlminud mitu ühise arusaamise memorandumit, näiteks Prantsusmaa ja Austraalia firmadega. Kas sealt oleks võimalik tooraineprobleemi lahendada?

Olen kõik nende memorandumid läbi lugenud, aga kahjuks pole ükski neist siduv leping. Ma ei tea, kuidas Neos asjad käivad, aga minu aktsionärid küll ei lubaks nii suurt investeeringut teha ilma siduva tooraineleping ja teadmiseta, kust tooraine tuleb. Eriti kui otsus tehakse umbes 2027. aasta märtsis – see on tähtaeg, mis tähendab, et neil oleks selleks ajaks vaja siduvaid lepinguid. Minu arvates ei anna praegused memorandumid esiteks piisavalt toorainet ja teiseks ei ole need projektid valmis selleks ajaks, kui tehas püsti on.

Kas lahendus võiks olla Sillamäe hüdrometallurgiavõimekus: koguda kokku eluea lõpetavate tuuleparkide magnetid ja töödelda need ümber, saades nii toorainet?

Kui see oleks plaanis, oleks see kindlasti samasse projekti sisse kirjutatud. Ümbertöötlemine ehk ringlussevõtt on küll üks tähtis osa Euroopa kriitiliste toorainete määrusest (CRMA), mille eesmärgid on seatud aastaks 2030. Kui neil oleks plaan seda teha, oleks see kindlasti ka pressiteates olnud. Ma ei taha spekuleerida, aga see ei annaks ikkagi neid 2000 tonni didüümi, mida neil vaja oleks.

Ühe umbes 1 MW tuulegeneraatori sees on umbes pool tonni magneteid ja sellest umbes kolmandik on haruldased muldmetallid. Selleks oleks vaja ümber töödelda väga palju tuulegeneraatoreid.

Kui te oleksite praegu Silmeti tegevjuht ja teaksite, et 23. märtsiks peavad lepingud olema allkirjastatud ja paigas, milline oleks teie tegevusplaan ja prioriteedid?

Mul oleksid siduvad lepingud juba olemas. Olgem ausad: täna on ainult üks kommertslikult töötav kaevandus, millel pole oma lahutustehast, ja see on Brasiilias. Pressiteadete järgi ei oleks sealt toorainet ikkagi piisavalt – nad hakkavad tootma vaid 6000 tonni aastas.

Mul oleks siduv leping juba sõlmitud, sest see teeb insenertehnilise projekteerimise palju lihtsamaks. Iga lahutustehas tuleb ehitada just konkreetse tooraine järgi ja kui sa ei tea, mis toorainet kasutad, ei saa sa planeerida, millise lahutusprotsessi sisse paned. Olgu see bastnäsiit, apatiit, monasiit, ksenotiim või mis iganes mineraal – need on täiesti erinevad. Isegi kui nad tahavad kasutada sama tehnoloogiat, millega neil on väga suur kogemus – minu arvates on selle maja inimesed väljaspool Hiinat maailma kõige tublimad haruldaste muldmetallide keemikud –, tuleb uus tehas ikkagi ehitada uue tooraine järgi.

Direktorina oleksin juba pidanud läbirääkimisi ka naabritega, näiteks Sillamäe sadamaga, et saaksime nendega koostööd teha ja nende maad kasutada. Kui praegust suurust kolmekordistada, ei tea ma, kas kõik territooriumile ära mahub. Lisaks võtab ruumi ka metallitootmine.

Kui plaan ellu viiakse ja kõik läheb hästi, tekib Narvas võimekus toota 5000 tonni püsimagneteid aastas, millest kolmandik on ette nähtud Euroopa Liidu avamere tuuleparkidele. Kui suure osa see moodustab kogu Euroopa nõudlusest, mida vajavad ka autotootjad ja teised kõrgtehnoloogilised tööstused? Teadaolevalt on seni 90% vajadusest tulnud Hiinast.

See katab päris tublisti teatud baasvõimsuse siin Euroopas. Minu teada on Euroopa nõudlus puhtalt magnetitena umbes 15 000 tonni aastas. Kahjuks on raske lugeda magneteid, mis on juba komponentide sees – kõik kodumasinad, väikesed mootorid ja nii edasi. Kui Euroopas hakataks uuesti tootma erinevaid mootoreid, oleks nõudlus magnetite järele siin loomulikult veelgi suurem. Aga tasapisi, samm-sammult.

Magnetitehase juhti tunnen ma juba väga ammu. Ta on oma valdkonnas väga suur spetsialist, nad teavad, mida teevad, ja mul pole kahtlust, et nad saavad sellega hakkama.

Te töötate ise samas valdkonnas Norra ettevõttes REEtec. Kuidas paistab Norrast vaadates – kas konkurents läheb tugevamaks või pigem tervitate seda, et Euroopa püüab Hiinast üha sõltumatumaks saada?

See sektor on nii väike, et oleme nagu üks väga düsfunktsionaalne perekond. Ma ise ei näe seda konkurentsina. Isegi kui me ühes või teises valdkonnas konkureerime, teeb see meid ainult tugevamaks. See tähendab, et peame oma tootmist edasi arendama, et vastata paremini sellele, mida klient tahab nii tehniliselt kui ka hinna poolest. Kui nad Sillamäel võimsust kolmekordistavad, toob see loomulikult ühikuhinna alla ja teeb nad konkurentsivõimelisemaks