Pereettevõtted palkavad juhte väljast. “Oskame valitseda, aga ei oska juhtida“

Põlvamaa lookleva maastiku ja küngaste taamal tegutsev Cantervilla Loss on nõutud peo- ja pulmapaik, mida veab perekond Värton. Elukohavalikutel on olnud ettevõtte loos oluline roll.

Kui Matsimoka pere läks umbes seitsme aasta eest kohtumisele jaeketiga, et koostöö lõpetada, ei osanud nad aimatagi, et just sellest vestlusest saab ettevõtte jaoks pöördeline hetk.

Kuigi maasikakasvatust on nimetatud lausa kohalikuks kullaauguks, on pereettevõtjast põllumees, Joosepi talu noorperemees Ranet Roositalu oluliselt tagasihoidlikum.

Pereettevõtlusest rääkides mõtleme sageli numbritele, omandistruktuurile ja järjepidevusele. Ülle Pind, üks PintDali Heaolukeskuse loojatest, nihutab seda fookust. Tema jaoks on pereettevõte eelkõige eluviis ja peegeldus sellest, mis talle päriselt oluline on.

Töötaja lahkub ettevõttest. Personaliosakond vormistab dokumendid, IT sulgeb kasutajakonto, kuid kas keegi mäletab eemaldada tema ligipääsuõigused kõigist ustest, parklast ja muudest süsteemidest? Kui ettevõttes kasutatakse mitut eraldiseisvat turvalahendust, võib ühe inimese lahkumine tähendada tervet rida käsitsi tehtavaid muudatusi. Piisab ühest ununenud toimingust, et mõni ligipääsuõigus jääks kehtima kauemaks, kui peaks.