Kunsti nimel ettevõtjaks

See on vaipade kõrval n-ö asisem osa Tiiu loomingust, millega võlutakse aasta läbi ka kõiki külastajaid Vaemla villavabrikus - kohas Käina ja Kassari vahel, mis on neelanud kõik Tiiu päevad, kuud ja aastad pärast nõukogudeaegse Hiiu Teenindustootmisvalitsuse lagunemist. Tiiu oli seal palgal kunstnikuna. Tegi kudumite kavandeid ning kui need kunstinõukogult "dobro" said, läksid kohapeal tootmisesse.

Turumajanduse tekkides muutus kunstnikul oma erialase töö tegemine aga enam kui küsitavaks. Eriti väikesel kodusaarel. Jalgealune muutus uutes oludes ebakindlaks ka Hiiumaa ettevõtluse ühe toonase lipulaeva kolhoosi Rahu Eest karusloomafarmis, kus töötas Tiiu abikaasa Jüri. Julgus ja oskus teha õigeid valikuid, või hoopis paratamatus, pani kaasasid haarama kinni võimalusest erastada vana villavabrik.

Uue hingamise saanud sajandivanustel masinatel on lisaks n-ö töötava muuseumi rollile ka selgelt praktiline väärtus. Sügisesel-talvisel perioodil keerutavad nad teenustööna hiidlaste villa lõngaks. Viimasel ajal on väga nõutud kaubaks muutunud viltimisvatt. Tahtjaid on nii Mandri-Eestist kui ka Soomest. Kõik ootavad, käsi pikalt ees. Kui vaid vanad seadmed vastu peaks! "Vati tegemine kulutab meeletult masinaid," selgitab vabrikandiproua. "Õnneks on ühed varud veel olemas ja nüüd võtabki poeg Mihkel need üles panna. Siis saaks teine paar masinaid ainult sellega tegeleda."

Selline on Vaemla elu talvel. Suveks pannakse suure palavuse, koormuse ja ka ohutuse tõttu tootmisüksus kinni ning avatakse vabriku, selle juurde kuuluva kohvitoa ja hiiu villaste asjade kaupluse uksed külalistele. Igapäevased kümned bussitäied rahvast erinevatest riikidest, autodega saarel ringi ekslevad turistide rühmad ja jalgrattaga matkajad võtavad õhtuks võhma välja ka loomult ekstravertse ja väsimatu suhtlejana tuntud Tiiult. Aga just perenaisega suhtlemine on privileeg, mis Vaemla külastamisele oma erilise maitse annab ning mistõttu on seda ülesannet raske delegeerida.

Ja ega visa hiiu naine kurdagi: "Kui kunagi kunstiinstituudi lõpetasin, oli see suhteliselt tavatu otsus, et ma Hiiumaale tagasi tulin. Kõik tahtsid ju pealinna jääda. Aga ma olen näinud, mis neist seal saanud on, kui raskesti paljud seal elavad. Meilgi on raske, aga mul on vähemalt mingi sõltumatus ja ma saan teha, mida ma tahan. See on suur asi elus."

Ja üle kõige tahab Tiiu tegeleda ikkagi vaibakunstiga. See on magusaim osa loomingust, mille jaoks pole kunagi olnud priipärast võimalusi.

"Vanasti tegin ma kogu oma kunsti supikeetmiste ja laste lapipesu kõrvalt. Öösiti sai tehtud. Kui vaim tuli peale, läksin magama alles siis, kui linnud laulma hakkasid. Üks magamata öö kadus teiste vahele ära ja häda ei olnud midagi. Vaat nii sai oma vaipu tehtud," räägib naine. "Nüüd enam ei suuda," lisab ta, vaadates üle õla hetkel tühjade kangastelgede poole. "Nüüd võtab igapäevane tegevus Vaemlas mul suurema osa ajast endale. Näiteks need kampsunid siin - ma teen ikkagi ise nende juures väga palju ära. Kuduja koob, vanutab ja siis hakkan ma ise nende kallal nikerdama. Mõtlen välja, mis siia külge teha. Vaat sellist kunsti teen, niipalju kui riiete juures üldse kunstist saab rääkida," näitab kunstnikust ettevõtja oma peamisi kaubaartikleid.

Ainult vaibad on see osa Tiiu loomingust, mida ta ei raatsigi müüa.