Petturite huviorbiidis on vöötkoodid

“Tasumisest kõrvale hiilimiseks korraldatakse aeg-ajalt ikka vöötkoodipettusi,” ütleb Raivo Rits Eestis vöötkoode jagavast mittetulundusühingust GS1 Estonia. Kuna organisatsiooni liikmeks olemise eest tuleb maksta, eelistavad mõned firmad kasutada juba olemasolevaid, kellelegi teisele kuuluvaid vöötkoode, Rits meenutab juhtumit, kus üks Eesti salatimüüja lihtsalt kopeeris Saksa jogurtitootja pakilt tolle vöötkoodi. “Eks nad arvasid, et ega seda jogurtit Eestis ei müüda,” ütleb Rits. Tavaliselt jõutaksegi lõpuks petturitele jälile kaubanduskeskuste kaudu, kui andmebaasi läheb ühe ja sama koodiga kaks eri toodet.

Tavalisemad on aga poekülastajate vöötkoodipettused, näiteks odavama kauba vöötkoodi kleepimine kallimale kaubale. Primitiivne, kuid toimiv nõks, sama skeemi edasiarendusega tõmbasid abielupaar Michael ja Julie Poore USA kaubandusketist Wal-Mart välja 1,5 miljonit dollarit ehk umbes 18 miljonit krooni. Kelmid panid kallimale kaubale peale odavama toote vöötkoodi, olles kassas raha ära maksnud, pöördusid nad hiljem poodi tagasi, soovides ostetu tagastada.