Aerofoto paneb maa rääkima

Tarto arvates nõuab ülalt pildistamine rohkem julgust, valmisolekut, ettemõtlemist ning nägemist. Samuti nõuab see ka tehnilist taipu ja head koostööd piloodiga. "Eks see kõik tuleb aja jooksul, tekib töö käigus," lohutab Tarto.

Lisaks tuleb vahel isegi frustreerivalt palju tegeleda ilmaolude arvestamise ja selle järgi ajastamisega, sest meie ilm on heitlik ja isegi kui maal olles tundub olevat kena päeva, ei pruugi see mitte olla hea aerofotode tegemiseks. Nii mõnigi lend on tal tulnud ilma tõttu pooleli jätta.

Suurim aerofotograafia võlu on Tarto arvates olla "näost-näkku" ilusa Eestimaaga. "Need paljud endamisi imestamised motiivide üle, mis ülalt üllatavalt erilised paistavad! Ma ei väsi imestamast, see paelub tohutult ja tähendab mulle palju," kirjeldas ta.

Keerulistes oludes saadud hea foto pakub seda rohkem rõõmu. Aerofotograafia on kindlasti võrdlemisi väsitav, kuna kõik on pidevas liikumises ja stress on tavafotograafiale omasest kõrgem. Aga seda suurem on Tarto sõnul rõõm õnnestunud momentide tabamisest.

"Ei ütleks, et erinevus aerofotograafia suhtes olnud ootuste ja tegelikkuse vahel kuigi suur oleks. Tegemist on üsna hooajalise ettevõtmisega, sellega olen pidanud leppima. Hoian ennast kursis ka muu maailma aerofotograafiaga, nii fotograafide kui ka uute arengutega selles vallas. Nagu ikka, muu maailm on selles suhtes meist palju ette läinud," räägib ta.

Päevatöö kontekstis on Andres Tarto tegev ASi Fotoluksi reklaamijuhina. Pildistamisega on ta tegelenud alates 1987. aastast, aerofotograafiaga puutus esimest korda kokku alles neliteist aastat hiljem.

Tarto ei ole tunnustatud fotograaf mitte ainult pilvede vahel - kaks tema töödekomplekti on jõudnud ka näitusesaalidesse: "Kast ja post ehk Eesti postkast" 2004 ja "Päevinäinud peeglid" aastal 2007. "Tõsisemalt olen aerofotograafiaga tegelenud alates 2004. aastast," lisab ta.

Fotod: Andres Tarto