Kuidas töötab mikrolaineahi

Mikrolained ei soojenda kõiki aineid. Soojendatavad ained peavad olema elektrilised dipoolid. See tähendab seda, et positiivne laeng on kogunenud molekuli ühte otsa, negatiivne aga teise. Vee molekul on dipool, sest koosneb negatiivse laenguga hapniku aatomist ning kahest positiivse laenguga vesiniku aatomist. Sarnase ehitusega on ka suhkrud, rasvad ja teised toitained, ehkki nad pole nii tugevalt polariseerunud kui vesi.

Kui sellised molekulid satuvad mikrolainete mõjuvälja, siis nad pöörduvad, et joonduda vastavalt elektrivälja suunale. Kui aga suunda iga natukese aja tagant muuta (toit on pöörleval alusel ning mikrolained põrkuvad ahju seintelt), peavad ka molekulid pidevalt kiiresti vibreerima. See tekitab molekulide üksteise vastu põrkumise ning seega aine soojenemise.

Mõnikord väidetakse, et mikrolaineahjus soojeneb toit molekulide resoneeruva liikumise tõttu, kuid see pole siiski soojenemise põhjus.

Kõige efektiivsem on mikrolaineahjus vedela vee soojendamine, suhkur ja rasvad alluvad soojendamisele kehvemini, sest on oluliselt nõrgemini polariseerunud, samuti ei allu soojenemisele kuigi hästi jää, sest molekulid on tahketes ainetes kristallstruktuuri sõlmpunktidesse fikseeritud ega saa seetõttu nii vabalt liikuda kui vedelikes.

Töökorras mikrolaineahi ei tohiks inimese tervisele ohtu kujutada. Ahjuuks on tavaliselt klaasist või plastist, kuid lisaks on ta varustatud ka elektrit juhtivast ainest augustatud plaadiga, milles olevad augud on mikrolaine lainepikkusest (12 cm) oluliselt väiksemad. Seetõttu on ümbritsev keskkond mikrolainete eest varjestatud. Nähtav valgus on aga aukudest veel oluliselt väiksema lainepikkusega, mistõttu saame toidu valmimist ahjus takistamatult jälgida.

Mikrolaineahi tarbib elektrienergiat üsna säästlikult. Tavalise kodudes kasutatava mikrolaineahju võimsuseks on 1100 vatti, millest 700 kulub mikrolainete tekitamiseks. Kasutegur seega 64 protsenti. Ülejäänud energia hajub peamiselt transformaatoris ja magnetronis tekkinud soojusena.

Mikrolaineahjus valmistatud toidul pole kantserogeenseid omadusi, ehkki sedagi on mõnikord oletatud. Mikrolained ei ole piisavalt energilised ehk suure sagedusega, et omada ioniseerivat mõju. Küll on aga sellisteks laineteks ultraviolettkiirgus ning muidugi veelgi väiksema lainepikkusega röntgenkiirgus ning gammakiirgus.

Mikrolaineahjud pole siiski täiesti ohutud ning kindlasti mitte lollikindlad. Mikrolaineahjudesse ei tohi panna metallist esemeid ning samuti mitte näiteks CD-plaate, mis sisaldavad metallikihti. Ka kanamunade keetmine mikrolaineahjus pole hea mõte, sest muna võib tekkinud veeauru rõhu tõttu plahvatada. Liiga kaua mikrolaineahjus kuumutatud toit võib põlema minna. Kui see juhtub, pole paanikast eriti abi. Mõistlik on juhe seinast välja tõmmata ning ahjuust mitte avada – tuli peaks hapnikupuuduse tõttu ise sumbuma ning kahjustused piirduvad vaid ahju endaga.

Kui midagi mikrolaineahjudega seonduvat veel segaseks jäi, siis võid proovida vastust otsida siit.