Juhtkiri: Kasiinod kaovad. Olümpiavõitjad ka?

Sel ja järgmisel aastal saabub poliitikute jaoks tõehetk. Saame näha, kas kasiinovastane võitlus ja karmistatud reeglid olid populism või oli ka arvestatud hasartmängumaksu summade vähenemisega.

Kindlasti ei tule kellelegi üllatusena, et kasiinode sulgemise järel vähenevad riigi võimalused toetada kultuuri. Nüüd on käes see aeg, mil kasiinosaale jääb iga kuuga vähemaks. Hasartmängumaksust sõltunud valdkonnad murravad pead, kuidas oma tegevust edasi finantseerida. Ja kasiinovastase sõja väejuhid peavad kaevikutest väljuma ning näitama kultuurivaldkonnale alternatiivseid rahaallikaid.

Viimastel aastatel on nii riigi kui ka Tallinna linna eesmärk olnud mängukohtade arvu vähendamine. Tallinn on nõudnud uut mängusaali avada soovinud kasiinofirmalt vana mängupõrgu sulgemist. Riik on hasartmänguseadust muutes soovinud kahandada kasiinode arvu poole võrra ning lootnud, et uksed panevad kinni väiksemad mängusaalid.

Muidugi ei ole kasiinokettide praeguste probleemide ainus ja peamine põhjus riigi poolt üha karmimaks muudetavad reeglid. Mängupõrgute külastajate arvu on vähendanud majandussurutis. On positiivne, et inimesed, kelle sissetulek on vähenenud, ei looda oma elujärge parandada kasiinos mängimisega, ning kasiinoäri on paljude jaoks eeskätt ikkagi meelelahutus.

Teisalt näitab alanud aastal kasiinoäris toimuv ilmekalt seda, et kui riik asub mõnda ärisektorit aktiivselt reguleerima, siis peab ta olema ka valmis tegelema kehtestatud reeglitega kaasnevate negatiivsete mõjudega.

Sel aastal laekub vähem hasartmängumaksu, mis tähendab, et sellest maksuliigist sõltunud valdkondade rahastamiseks tuleb leida alternatiivseid võimalusi. Loodetavasti on nendele juba ka mõeldud, sest mõni aasta tagasi seatud eesmärk on täidetud ning Eesti on vabanenud suurest hulgast kasiinodest.

Autor: 1706-aripaev