Kes hävitas Euroopa?

Põhjus näib olevat selles, et kasv nõuab turu usaldust, mis omakorda vajab eelarve kärpimist. Ent tekib nõiaring: mida kehvemad majanduse kasvuperspektiivid, seda ulatuslikumat eelarve korrigeerimist ja laenukapitali vähendamist on vaja, et veenda turge maksevõimes. Mida ulatuslikumalt kärbitakse, seda halvemaks muutuvad kasvuväljavaated.

Seega vajab EL lühiajalist kasvustrateegiat, et täiustada finantstoetuste paketti ja eelarve konsolideerimisplaane. Suurim takistus selle strateegia rakendamisel on Saksamaa.

Saksamaa eelarve- ja välismajanduse tasakaal on tugev, ja tal on tohutu jooksevkonto ülejääk - tänavuseks on see planeeritud 5,5%ni SKTst (nt Hiinal 6,2%). Seega peab Saksamaa tänama oma tööstuse toetamise ja tööpuuduse kasvu vältimise eest puudujäägiga riike, nt Hispaaniat ja Kreekat.

Jõukas majandus peaks panustama üleilmsesse majandusstabiilsusesse, Saksamaa aga hoopis sõidab jänest teiste riikide majanduse bussis. Kulude raskust kannatavad Saksamaa partnerid eurotsoonis Kreeka ja Hispaania - nende kombineeritud jooksevkonto defitsiit sobib Saksamaa ülejäägiga.

Hea abinõu Hispaania, Kreeka, Portugali ja Iirimaa jaoks oleks eelarvekärped koos valuuta odavnemisega. Eurotsooni liikmelisus jätab need riigid aga sellest võimsast vahendist ilma ja euro enda odavnemine on piiratud eelis, kuna nende kaubavahetusest toimub niivõrd suur osa (u 50%) Saksamaa jt eurotsooni riikidega.

Eurotsoonist välja langemata on Kreeka, Hispaania jt ainuke tegelik variant konkurentsivõime stimuleerimiseks kavandada ühekordne kõikehõlmav nominaalpalkade, kommunaalkulude ja teenuste hindade vähendamine. Euroopa Keskpanga madal inflatsioonisiht (2%) muudab selle tegelikult võimatuks - see tähendaks palkade ja hindade langust vähemalt kümnendiku.

Seega kärbib Saksamaa keeldumine stimuleerida oma nõudlust ja vähendada välismajanduse ülejääki, lisaks konservatiivne inflatsioonisiht, Euroopa kasvuväljavaadet. Kreeka, Hispaania jt suure erasektori ja riigivõlaga riigid määratakse aastaiks surutisse. Mingil hetkel võivad need riigid pigem valida oma väliskohustuste täitmatajätmise kui karistuse kandmise.

Saksamaa liidrid võivad lohutada end teistele valitsustele nende priiskamisest loenguid pidades. Tõsi, Kreeka valitsus lubas headel aegadel liiga kõrgeid puudujääke ja ohustas oma tulevikku.

Aga kuidas on Hispaania või Iirimaaga, kus laenuvõtjateks polnud valitsus, vaid erasektor? Ja kui teised võtsid liiga palju laenu, kas sellest siis ei järeldu, et sakslased laenasid liiga palju välja?

Saksamaa peab stimuleerima siseriiklikke kulutusi, vähendama oma välismajanduse ülejääki ja aktsepteerima EKP inflatsioonisihi suurendamist. Mida kiiremini Saksamaa teeb seda, seda parem on see kõigile.