Seikluslik relvaäri

2005. aasta novembris väitis Vitsut Urmas Oti saates „Happy Hour“, et tema sissetulek pärines vaid linnakassast ja ettevõtete nõukogudest, kus ta poliitikuna istus. Vitsut ei maininud tolles saates sõnagagi, et pool aastat varem sukeldus ta laevandusärisse. Ta oli osanik firmas Eastern Shipping Group, partneriks tema endine nõunik, praegune Tallinna linnavalitsuse linnaplaneerimisameti juhataja Toomas Õispuu."Tähendab see oli tema ettepanek ja ma mõtlesin, et miks ka mitte," meenutas Õispuu, kelle kinnitusel kutsus eile avalikuks saanud ärisse teda just Toomas Vitsut.Meestele kuuluv ettevõte palkas Eestist neli meremeest, saatis nad Bulgaariasse Varna sadamalinna, kust prahiti ehk üüriti 1980. aastal ehitatud kaubalaev nimega Balkan Star.

„See oli sihuke väike vana laevuke, mis ei sobinudki suurema kauba vedamiseks, vaid tegi raha... ta ei olnud rentaabel laev, väga aeglane, siis tegigi raha nende väikeste relvavedudega,“ rääkis üks Balkan Staril töötanud meremees. Nad olid nõus Pealtnägijale toimunut meenutama vaid anonüümselt.Esimene reis, mille ärevusest higised meremehed salaja fotoaparaadile jäädvustasid, viis laeva Ukrainast, Oktjabrski sadamast Türki. Seal laeti sõjaväelaste relvastatud valve all sadamakaile sadakond rohelist kasti, mille sisule viitas üheselt mõistetav kleebis – lõhkeaine. Plahvatusohtliku kauba vedu eestlaste laeval Ukrainast Türki oli täiesti legaalne. Meremehi hirmutas lihtsalt laeva kehv seisukord."Esimene mats, kui me tulime, oli niisugune torm. Saatedokumentides oli kirjas, et mille peale ta reageerib. Noh, ta reageerib põrutustele, Et seda ma kartsin kõige rohkem, et kui mõni kast lendab, siis on kõik vastu taevast,“ meenutas meremees esimest reisi.

"Roostes kui vana kurat. Reelingud olid nii mädad, et sealt võis läbikukkuda“. „Tehniliselt ei olnud ta korras. Masinaosa eriti. Nii et meiega kaasas olnud vanemmehhaanik loobus merele minemast“. Nii iseloomustasid meremehed kõlava nimega meresõidukit "Balkan Star".

Õispuu sõnul oli tema firmas passiivne omanik, kellele öeldi, et laev teenib normaalselt, aga kus kohas ja mida veetakse, seda Õispuu enda sõnul öelda ei oska. Ka Vitsut ei soovinud öelda, kas ta teadis, mis kaupa veeti või mitte.Meeste napisõnalisus on üllatav, sest kui sõjalise kauba rahvusvaheline vedu oli täiesti legaalne, siis mida on karta Toomas Vitsutil ja Toomas Õispuul? Põhjus võib peituda Balkan Stari logiraamatusse 2006. aasta alguses tehtud sissekandest, millest selgub, et laev külastas korduvalt Liibüat.

Tegemist on Muammar Gaddafi juhitava diktaktuurirežiimiga, mis oli aastakümneid maailmas tuntud kui üks kõige tähelepanuväärsemaid terrorismi toetajaid. Veel kuni 2004. aastani kehtisid Liibüa osas ranged rahvusvahelised sanktsioonid, mis keelasid sellesse riiki relvade, lõhkeaine ja laskemoona vedamise, rääkis Kaas.Balkan Star käis Liibüas jaanuaris ja veebruaris 2006 kui sanktsioonid enam ei kehtinud. Laev liikus Liibüa-Tuneesia kursil edasi-tagasi kolm korda. Millist kaupa laev Gadaffi režiimile vedas, on aga ebaselge.

Eesti meremeeste salaja tehtud fotosid kronoloogiliselt ritta seades on näha, et vähemalt ühel reisil vedasid nad konteinereid, millel äratuntav märgis – plahvatusohtlik. Piltidelt on selgelt näha, kuidas kaup Tuneesia julgeolekujõudude kontrolli all Balkan Starile laetakse ning paar päeva hiljem Liibüas samasuguse relvastatud valve all laevalt maha tõstetakse.„Kui mõni Eesti firma on otsustanud Liibüaga asuda relvakaubandust arendama, siis tekib küsimus, kas see on siis Eesti siseriiklike seadustega ja rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Kui see nii on, siis on ju juriidiliselt kõik korrektne, aga sellest hoolimata jääb moraalne aspekt, et piimapulbri tarnimine Liibüasse on üks asi, aga diktatuurirežiimi arvelt relvakaubandusega kasumiteenimine on moraalselt, eetiliselt sootuks teine tegevus,“ lausus Kaarel Kaas.

Pealtnägija avastas juhtumit uurides aga veel teisegi põneva fakti. Firma, kes 2005. aastal lõpus laeva Bulgaariast ostis ja selle Vitsuti ja Õispuu firmale üüris, on samuti Eestist - Dorsy Trade. Selle firma toonased omanikud ja juhid olid kinnisvarahaid Arti Arakas, Richard Toomingas ja Hillar Luitsalu. Viimane kinnitas Pealtnägijale antud usutluses, et nemad ei teadnud midagi sellest, mis kaupa nende omanduses oleva laevaga veeti.

„See juhtus täpselt sel ajal, kui meil oli väga tõsine soov laiendada oma investeerimistegevust ka laevanduse valdkonda. Ja kui me saime sellise soodsa pakkumise, siis selle me ka ära tegime tol ajal,“ meenutas Luitsalu.Asjaosaliste selgitusest jääb mulje, et Vitsutil ja Õispuul ei olnud raha laeva ostmiseks ning seetõttu mindi Arco Vara omanike jutule, et need selle ostaksid ja linnajuhtidele rendile annaksid. Kinnisvaraärimehed küll ei teadnud mida laevaga vedama hakatakse, aga neile tundus 1980. aastast pärit ja kehvas seisus oleva väikese kaubalaeva soetamine atraktiivne investeering.