Debatt: maaomanik Reisman vajab uut väljakutset

Kui keegi vastustab riigi poolt seaduslikult KKT-le välja antud kaeveloa alusel tehtavaid töid, on KKT asi omakorda tõendada seda kahju, mis temal saab tekkida kaevandamise keelamisest ja arvestada seejuures ka võimalikku kahju oma töötajaile – kohalikule kogukonnale. Kust aga tekib asjasse puutumatul Reismanil õigus nõuda KKT auditeerimist? Tehas ju talle ei kuulu, põlevkivivarud samuti mitte, tõemonopol ammugi mitte.

Nii eramaal kui riigimaal paiknev põlevkivi on riiklik ressurss ja vähemalt täna on Eesti Vabariik lubanud KKT-le seda kaevandada teatud tingimustel, seega on tuvastatud ressursi põhjendatud kasutusse andmine KKT-le. Reismani õigusi saab rikkuda ainult olukord, kus tema maad saavad kahjustatud, mitte see, kust KKT põlevkivi saab või kuidas oma tootmist korraldab. Eeldusel, et kaevaloa tingimused ja keskkonnanõuded on täidetud, on riigi maadel kaevandamisõigus andmine siiski ainult riigi, mitte Reismani asi.

Reisman küsib, et kuidas põlevkivi saab omaks tarbeks lõppenud olla, kui seda ikka müüakse teistele ettevõtetele? Väga lihtsalt – ainult üks osa kas Põhja-Kiviõli I mäeeraldisest või ükskõik millisest teisest Eesti kaevandusest ammutatavast põlevkivist (nimelt 25-125 mm tükisuurusega kontsentraat) on sobiv KKTs kasutatava tehnoloogiaga õlitootmiseks. Ülejäänu ehk nn energeetiline põlevkivi leiabki oma otstarbele vastava rakenduse teistes Ida-Virumaa ettevõtetes, kellele me müüme enda tootmise sisendiks mittesobivat kivi. Ja kui KKTs põlevkiviõli tootmiseks sobiv tooraine ehk kivifraktsioon on otsas, tuleb tootmine sulgeda. Erinevalt kõiketeadva maaomaniku kohvipaksuennustusest on nii minu kui ka kohtu laual Eesti Energia Kaevanduste ametlik õiend selle kohta, et KKTle vajalikus mahus ei ole neil võimalik meile sobivat põlevkivi müüa. Ja selles osas, mis on minimaalne põlevkivikogus, millega saab veel KKT tootmistsüklit käigus hoida ja tehase seiskumist vältida, usun ma pigemini tehase peatehnoloogi, mitte Nikolai Reismani.

Küsimusele, kuhu on “kadunud” miljoni tonni põlevkivi, saab Reisman vastuse Keskkonnaministeeriumi poolt juba kohtule esitatud materjalidest, milles kinnitatakse, et riigi andmeil on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ käsutuses olevad põlevkivivarud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris ammendumas või juba peaaegu ammendunud. Konkreetsemalt – Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris, kus Kiviõli Keemiatööstuse OÜ siiani kaevandas, oli jääkvaru suurus 2009. aasta lõpuks EV maavaravarude koondbilansi (kättesaadav Keskkonnaministeeriumi kodulehelt) andmetel 1287,4 tuhat tonni. 2010. aasta bilanss ei ole ametlikult küll veel ilmunud, ent riigile esitatud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ mahuaruandlusest nähtub, et 2010. aastal on Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris kaevandatud põlevkivi mahus 885 tuhat tonni. Selle järgi oleks eeldatava jääkvaru suurus Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris 2011. aasta alguseks 402,4 tuhat tonni. Samal ajal on seoses põlevkivimaardla 5. plokis geoloogiliselt esineva rikkevööndiga (puudub võimalus saada kvaliteetset kaubapõlevkivi) korrigeeritud maavarade registris jääkvaru arvutust ning 5. ploki varu on bilansis vähendatud 206 tuhande tonni võrra. Seega oli Keskkonnaministeeriumi andmetel 2011. aasta alguse põlevkivi jääkvaru Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris alla 200 tuhande tonni. Ei ole vaja teooriad konstrueerida ega tolmu keerutada, härra Reisman.

Mida on KKT ise teinud, et oma riske maandada ja tehase töö jätkusuutlikkus tagada, küsib Reisman? Vastus on lihtne – juba seitse aastat enne senini tootmistegevuseks vajalikku põlevkivi pakkunud karjääri varude ammendumist taotlesime koos kogu vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisega kaevaluba uuele mäeeraldisele. Ja peale endast mitte sõltuvalt pikka asjaajamist selle ka õigeks ajaks saime. Ja nüüd oleme kahetsusväärselt takerdunud maaomanike vastuseisule, kellest enamik on muuseas kõnealuste maade omanikuks saanud just kaeveloa menetlemise ajal ning selgelt teades, et tegu on kaevanduse alla planeeritud maaga. KKT on korduvalt proovinud seda murederingi nii Nikolai Reismani kui teiste mäeeraldisele jäävate maade omanike õlgadelt ära võtta. Vastasseisu lahendamiseks on maade eest pakutud kaks kuni viis korda turuhinda ületavat hinda, kuid tehingut pole sündinud.

Mida siis tahab Nikolai Reisman, kes on otsekui mõne aastaga Saulusest Pauluseks saanud? Juba aastaid kaevandusealuseks mäeeraldiseks planeeritud ja sel samal eesmärgil ka tema enda poolt kokku ostetud maal hoopis vaikselt põllumajandust ja metsandust arendama hakata? Hävitada praegune Kiviõli Keemiatööstus isikliku kättemaksuna ebaõnnestunud äri eest? KKT tegevust takistades proovida välja pressida hüperkasumiga maadevahendustehing? Ma ei tea. Kiviõli Keemiatööstuse soov on aga selge - meie palume kohtul tühistada esmase õiguskaitsena kehtestatud kaevandamiskeelu, sest vastasel korral on toorainepuuduse tõttu vältimatu põlevkiviõli tootmise lõpp Kiviõlis ja tuhandeid inimesi ning mitut kohalikku omavalitsust hõlmav sotsiaalne katastroof Ida-Virumaal. Ehk teisisõnu – tahame jätkata traditsioonidega tööstusettevõtte tegevust, mis on kasulik nii omanikele, töötajatele kui kohalikule kogukonnale.