Elektrilevi juht: Eesti Energia kasum võrgutasu ei vähenda

Konkurentsiameti kinnitatud võrgutasude metoodika näeb ette hinna iga-aastase korrektsiooni nii põhi- kui ka jaotusvõrguettevõtetele seetõttu, et tagada alati kuludele vastav hind ja säilitada võrguettevõtja võimekus kokkulepitud mahtudes investeerida.

1. jaanuarist 2013 kasvas Elektrilevi klientidele võrgutasu keskmiselt 7%. Seekord põhjustas hinnamuutuse lisaks aasta alguses tavapäraselt toimuvale Eleringi hinnakorrektsioonile ka asjaolu, et elektrit võrgukadude katteks pidid võrguettevõtjad ostma hakkama avatud turult, mis tähendab kõrgemat hinda. Kaoelektri ja ülekandeteenuse kallinemine mõjutas kõikide võrguettevõtete tasusid.

Avalikkus esitab meile põhjendatud küsimusi – kas tänase võrgutasu suurus peab selline olema. Sellele vastamiseks tuleb kaalukausile seada see, millist teenust me tahame ehk sealhulgas määrata, kui palju me oleme valmis taluma elektrikatkestusi. Kui ohutut elektrivõrku me tahame, millises mahus tahame elektriliitumisi ühisest rahakotist toetada, kui kiiret reageerimist riketele ootame ja kas soovime ka võrguettevõtjalt näiteks kaasaegset teenindust ja operatiivset teavitust.

Võrgutasude kujunemine on balansseerimine kõikide nende ootuste ja vajaduste vahel, kus eristuvad omakorda küsimused erinevatelt tarbijarühmadelt. Kas linnainimene, kellele elektri kohaletoomine on tegelikkuses odavam, peaks maksma sama ühikuhinda hajaasustuspiirkonna elanikuga, kellele voolutarne on kulukam?

Teisalt, kui maal on kehvem elektrivarustuse kvaliteet, kas on põhjendatud sama hind, või kui on, siis millised on õiglased kompensatsioonid rikete korral? Kas maal suudamegi eesmärgiks seada ja kinni maksta täpselt sama tugeva ja ringtoitega varustatud võrgu, nagu tihedalt asustatud kohtades? Kas tahame, et meil sarnaselt põhjanaabritega sisalduks võrgutasus ka kate ulatuslikumateks hüvitisteks klientidele tormikahjude korral?

Kas ehitame uue alajaama ja mitu kilomeetrit liini 60 000 euro eest pingekvaliteedi parandamiseks liinil, kus on kaks vähese elektritarbimisega maja? Kõikidest neist valikukohtadest sõltubki võrguteenuse hind.

Parima lahenduse leidmisel tuleb arvestada ka sellega, et elektrivõrguga seotud otsustel on pikaajaline mõju. Nii peaksime ka juhul, kui lepime kokku, et tänasel tasemel võrgukvaliteet meid rahuldab, arvestama, et investeeringuid üldse mitte tehes see langeks.

1980ndatel ja 1990ndatel saime jaotusvõrgus teha vaid hädapäraseid remonditöid, kuna raha võrgu uuendamiseks ei olnud. Valusad tagajärjed ei andnud endast tunda kohe, vaid aastaid hiljem. Samamoodi kannatlikkust läheb vaja ka vastupidises suunas liikumisel nüüd, mil oleme saanud võrgu uuendamistempot tõsta.