Maailma riigijuhid COP30 ühispildistamisel. Ees keskel tippkohtumist võõrustava Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva
.
Foto: Zumapress/Scanpix
Kümme aastat pärast Pariisi kokkulepet seisab maailma kliimadiplomaatia silmitsi eksistentsiaalse küsimusega: kas ÜRO kliimakonverentsid (COP), need tohutud iga-aastased foorumid kümnete tuhandete osalejatega, suudavad veel midagi muuta või on neist saanud pelgalt sümboolne rituaal? Esmaspäeval, 10. novembril Brasiilias, Amazonase jõe kaldal asuvas Belémi linnas alanud kahenädalane COP30 saab olema selle küsimuse üheks proovikiviks.
Kuna Euroopas asutatud idufirmad kipuvad rahasüsti saamiseks massiliselt putkama lihtsama regulatsiooniga USAsse, püüab Euroopa nüüd leiutada viisi, kuidas hoida oma ettevõtteid kauem kodus.
Uues globaalses majanduses ei või endale lubada pikaajalisi strateegiaid, mille eelduseks on regulatiivne, geopoliitiline või majanduslik stabiilsus, sest need eeldused võivad muutuda üleöö, kirjutab endine diplomaat Clyde Kull.
USA demokraadid pidasid Kongressis võitlust, mida nad olid võitmas … kuniks “appi” tulid ülejooksikud, kirjutab Delovõje Vedomosti ajakirjanik Jaroslav Tavgen.
Eesti inimesed investeerivad järjest teadlikumalt, kuid küpsema investeerimiskultuuri järgmine samm ei ole lihtsalt uute positsioonide lisamine. Mintose tegevjuhi Martins Sulte sõnul peaks investor üha selgemalt küsima, millist tööd iga vara portfellis teeb. Kui kogu portfell sõltub peamiselt varade hinnatõusust, on kõik munad sisuliselt ühes korvis – isegi siis, kui investeeringuid näib esmapilgul olevat mitu.