Tänases lehes jutustavad oma loo mitu tööl kiusamist kannatanud inimest. Ohvrite avalikult kõnelema saamine pole lihtne, sageli sunnivad nad end seda tegema üksnes selleks, et teiste üleelamisi leevendada, lõpetada või sootuks ära hoida. Ent veelgi haruldasemad on ülestunnistused, nagu: “Mina olingi töökiusaja.”
“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.
„See on nii kohutavalt kurb lugu,“ ütleb Asko mööblikauplusi haldava Indoor Groupi endine töötaja, kes nägi pealt säravate silmadega saabunud noore kolleegi kiusamist ja lahti laskmist.
Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, kirjutab etnoloogiadoktor ja antropoloog Aimar Ventsel.
Viimased aastad on Eesti põllumajandust korralikult proovile pannud. Koroonapandeemia, sõda Ukrainas, väetiste ja energia hinnahüpped ning mitu järjestikust keerulist kasvuaastat on sundinud põllumehi vaatama kriitilise pilguga üle nii oma kulud kui ka investeeringud. Kui varem võis ostuotsuste tegemisel määravaks saada harjumus või pikaajaline koostöösuhe, siis täna kaalutakse iga euro kasutamist palju põhjalikumalt.