Parem tee vesiniku tootmiseks?

Selle aasta esimeses pooles teatas Woodall, et tal õnnestus saada vesinikku, kasutades alumiiniumi ja galliumi sulamit. Sulam sisaldas aga peamiselt galliumi, mis on alumiiniumist oluliselt kallim. Eile pidas Woodall nanotehnoloogiakonverentsil ettekande, kus teatas, et on edukalt katsetanud ka sulamit, mis koosnes 80-protsendiliselt alumiiniumist.

Woodall pakub välja järgmist: alumiinium oksüdeerub veega kokkupuutes kergesti ning vesi laguneb hapnikuks ja vesinikuks. Alumiinium reageerides hapnikuga moodustab alumiiniumoksiidi. See lihtne keemiline reaktsioon on muidugi ammu tuntud, kuid probleeme on põhjustanud asjaolu, et alumiinium kattub kiirelt õhukese oksiidikihiga, misjärel oksüdeerumine lõppeb.

"Woodalli idee seisneb aga selles, et gallium takistab sellisel kaitsval kihil moodustumast. Täpne molekulaarne mehhanism ei ole veel lõpuni selge, kuid galliumi roll seisneb selles, et oksiidikihti jäävad augud, mis lubavad alumiiniumil edasi reageerida," selgitas USA energeetikaministeeriumi ekspert Sunita Satyapal.

Woodalli ettekujutuses oleks bensiinijaamadest võimalik osta alumiiniumgraanuleid. 50 kilo graanuleid ja 20 kilo vett tangitaks eraldi paakidesse. Sõidu ajal segatakse nad aegamööda kokku, et toota vesinikku ja alumiiniumoksiidi. Hiljem saaks oksüdeerunud alumiiniumi jälle ära anda, et sellest taas alumiinium tehtaks.

Kuid kõik pole siiski nii ilus kui tundub. Alumiiniumoksiidist elektrolüüsi teel alumiiniumi tootmine pole mitte odav lõbu, sest selleks kulub palju elektrienergiat. Kui aga elektrit toodetakse fossiilsetest kütustest, siis on asjal üldse vähe mõtet, sest globaalsele soojenemisele annaks see ainult hoogu juurde.

Sama probleem vaevab ka teisi vesinikutehnoloogiaid. Ilmselt oleks parim lahendus toota alumiiniumi (või vesinikku) seal, kus on piisavalt taastuvaid energiaressursse.