Mis tunne on surra? I - uppumine

1. Uppumine – võitlus pinnalpüsimise nimel

Uppumissurmade kohal ripub teatud tumeda romantilisuse loor – paljud kirjanduslikud kangelannad on end otsustavalt lainetesse heitnud. Tegelikkuses pole uppumissurm ei ilus ega ka valutu, küll võib see olla aga äärmiselt ootamatu.

See, kui kiiresti inimesed upuvad, sõltub paljust, eeskätt muidugi ujumisoskusest ning veetemperatuurist. Suurbritannias, kus veed on üldiselt külmad, on 55 protsenti veekogudesse uppumisi juhtunud kolme meetri raadiuses kaldast. Kaks kolmandikku ohvritest on olnud head ujujad. Seega – inimene võib sattuda hätta sekundite jooksul, ütles Portsmouthi ülikooli füsioloog ja merepäästeekspert Mike Tipton.

Tavaliselt järgneb arusaamisele, et enam ei õnnestu pinnal püsida, paanika. Inimene püüab ahmida õhku, kui kuidagi õnnestub end veepinnale välja võidelda. Kuivõrd tähelepanu on täielikult pühendunud õhu ahmimisele, pole millegagi appi hüüda. Käed üritavad justkui nähtamatut redelit pidi veest välja ronida. Viie- ja kuuekümnendatel New Yorgi vetelpäästjate poolt tehtud vaatluste analüüs näitas, et see faas kestab 20 sekundit kuni minut.

Kui uppuja vajub vee alla, püüab ta hinge võimalikult kaua kinni hoida – tavaliselt 30 – 90 sekundit. Seejärel hingavad nad vett sisse, turtsuvad ja köhivad ning sellega koos tungib aina rohkem vett kopsu. Vesi kopsudes ei lase enam toimuda gaasivahetust, samuti tekitab sissehingatud vesi kõrikrambi.

„Rinnus on rebiv ja kõrvetav tunne. Peagi asendub see rahu ja vaikusega,” ütles Tipton. Ta tugineb oma kirjeldustes sellele, mida on rääkinud uppumissurmast päästetud.

Rahulikkus tuleneb hapnikupuudusest, mis põhjustab teadvusetuse. Sellele järgneb südame seiskumine ja ajusurm.

Loe edasi Mis tunne on surra? II - südameinfarkt – levinuim viis minna