Liisa-Maria Lees: räägime palju juhtide vastutusest. Kuhu jääb töötaja oma?
Üha sagedamini näeme olukordi, kus juhi vastutus laieneb, kuid töötaja oma justkui taandub. Ideaal võiks olla suunatud hoopis tasakaalu poole, kirjutab Swedbanki personali- ja haldusdivisjoni juht Liisa-Maria Lees.
Juht ei saa elada töötaja eest tema sisemist elu ega kanda vastutust tema isikliku küpsuse eest, ütleb Liisa-Maria Lees.
Foto: Jake Farra
Viimaste aastate ideaalpilt näitab juhti kui segu visionäärist, coach’ist, psühholoogist ja inspireerijast. Juht peab olema justkui imeinimene – looma turvalisust, hoidma motiveeritust, märkama läbipõlemist, ennetama konflikte, toetama arengut ja looma tähendust. Temalt oodatakse empaatiat, strateegilist selgust ja inimeste sügavat mõistmist.
Eesti juhtimiskultuuri iseloomustab tugev suunatus protsesside juhtimisele, mitte inimeste ja eriti juhtide arendamisele. See on süsteemne viga, mis läheb meile kalliks maksma, kirjutab coach ja konsultatsioonifirma TUUM Consulting juhtivekspert Kerly Randlane Äripäeva essees.
Kuidas muuta inimeste juhtimine ettevõttes strateegiliseks tööriistaks, mis toetab äristrateegiat, arendab kultuuri ja soodustab innovatsiooni, selgitas Äripäeva raadios lähemalt käitumisteadlane ja strateegilise arengu nõustaja Merle Liisu Lindma.
Just töötajaid väärtustav ja inimlik juhtimiskultuur motiveerib inimesi jääma tööandja juurde pidama ning ka oodatust rohkem panustama, kirjutab hea juhtimise kuu puhul juhtimisekspert ja koolitaja Ülle Pind.
Viimased aastad on Eesti põllumajandust korralikult proovile pannud. Koroonapandeemia, sõda Ukrainas, väetiste ja energia hinnahüpped ning mitu järjestikust keerulist kasvuaastat on sundinud põllumehi vaatama kriitilise pilguga üle nii oma kulud kui ka investeeringud. Kui varem võis ostuotsuste tegemisel määravaks saada harjumus või pikaajaline koostöösuhe, siis täna kaalutakse iga euro kasutamist palju põhjalikumalt.